Arvutis ei tööta kogu hommik kellelgi üks virtuaalketas, kästakse kella 12.15-st arvuti kinni panna ja näiteks lõunale minna. Jama on see, et sellisel kellaajal on meile Kirikmäel lahti ainult kaks sööklat, neist lähim selline, et isegi sama maja inimesed käivad söömas mujal (nagu innukalt kinnitas toanaaber, kes varem töötas just seal), näiteks eelistades matkata ligi kilomeetri teise sööklasse.
Ma ei ole seal käinud üle aasta. Ruumi juurde tekkinud ei ole, teenindajate kõrvakuulmine paranenud ei ole (seal peab küsima, kas tahad 1. või 2. lõunat, aga antakse ikka nii nagu jumal juhatab), liha asemel antud makaronid ujuvad õlis.
Kui sundlõunalt naasen, on vahepeal muidugi antud kiire töö.
Õhtul Kirikmäe prisma kaudu korterisse. Lõpetan oma kursuse eksamitööde hindamise ja kommenteerimise, sekka vaatan pisut prantsuse keelt. Jama, et ma pidin oma pagana prantsuse keele ära unustama; nüüd on tunne, nagu peaksin kahe järelejäänud õhtuga ära õppima umbes pool prantsuse keelt. Aiman, mis tuleb (nt kirjaliku väljendusoskuse ülesandes tuleb kindlasti kirja kirjutamine, eks siis peab igale teisele reale maalima sentimentales cordiales, mis on üks neist asjust, mida eesti inimene käsitaks tühja jahumisena, aga prantslane tingimata vajaliku viisakusena, mis paisutab ½ lk pikkuse kirja ilusti umbes 3 lk pikkuseks).
Starmani võrku helistamine õnnestub 3. katsel.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment