L, 586. päev: Gent

Veetsin toreda päikesepaistelise laupäeva Tallinna sõpruslinnas.

Seniks, kuni ma jutu valmis kirjutan ja umbes 200 pildist parimad välja valin, imetlege Gravensteeni linnuse muuseumis olevat rüütel Pikkjalga.

* * *

Üles 6.00, 6.45 bussi peale, sellega 7.24 rongi peale. Jaamas on seitsme paiku 7 kassas 3 kassiiri, kes magavad avali silmi ja kellega suhtlemisel aitab see, et mul on sihtjaama nimi kirjutatud paberi peale. Püüan ära aimata, kumma ajupoolega nad magavad – selles ma üldse enam ei kahtle, et siinmaa raudteepiletite müüjad suudavad magada ühe ajupoolkeraga nagu vaalalised, see selgitaks paljutki. Kuigi see on juba pikem (3 h 40 min) ja ümberistumisega reis, ei mahu mulle ometi pähe, miks ei võiks olla siinmaalgi piletiautomaate populaarsetesse piiritagustesse ostukohtadesse (näiteks T. linnakesse) sõitmiseks – nagu on piletiautomaat igas Saksamaa jaamas.

Loen rongis reisiraamatust, et Genti algne nimi Ganda pidavat tähendama keldi keeles jõgede kokkujooksu – mul ei ole praegu Edgar V. Saksa oopust käepärast, aga ma söön ometi mütsi ära, kui tal pole pähe tulnud seda nime nähes eesti sõna kand (muistse tähendusega 'nurk').

Teisiti kui suvel Brüggesse sõidul koos Flandria rannale tulvlevate patisakstega, mahun täna rongi istuma. Ilm läheb selgeks ja mul tuleb uni peale.

Jalutan jaamast kesklinna, on laupäeva keskpäev, inimesed kas teevad sisseoste või tulevad peolt koju; mida enam kesklinna poole, seda enam sagib inimesi soodusmüükide jahil (rahvatihedus on keskmine Viru tänav suvel, kui välislauad välja jätta).

Nagu kirjutas reisijuht, on Gent üliõpilaste ja jalgratturite linn. Need sajad jalgratturid, keda ma täna näen ja mõnele peaaegu ka alla jään, ei kanna keegi kiivrit ja kui Pelgumaal ei ole kardinaalselt teistsugust liikluseeskirja kui mujal, on paljudel neist arusaam sellest väga nigel. Märkan, et erinedes siinmaa vähestest jalgratturitest, kes on erandita keskeas härrasmehed Alieni-kiivris ja liibuvais neoonvärvi jalgratturirõivis, ja jalgratastest, mis on erandita kallimat sorti ja kõige rohkem aasta-paar vanad, on Genti jalgratturid tavalisis rõivis tavalised inimesed ja nende tranduletid pärinevad XX sajandi II poolest. Näen pilti, kuidas kitsal tänaval (kus sõidutee laiusele mahub ainult kaks trammiteed) sõidab trammirööbaste vahel jalgratas ja tramm sõidab aeglaselt tema järel; mul on seda vaadatagi ebameeldiv, sest kui tavalise maanteejalgratta ratas satuks trammirööpa soonde, kiiluks see seal kinni ja rattur kukuks maha. Aga võib-olla on looduslik valik oma töö teinud ja ringi sõidavad ainult väga osavad jalgratturid.

Tramme on kahte liiki: need, mida põhjanaabrid esti nimetasid teadusliku nimetusega Cursus electricus demissidor (või midagi sarnast) ja siis sellised, mis minu väga varajases lapsepõlves sõitsid Kopli liinil. Vahepealseid ei ole. Vanalinnas näen, et heitluse pildihuviliste ja elektrisõidukipooldajate vahel on väga kindlalt võitnud viimased – trossid, mis kontaktliine (tramm, troll) õhus hoiavad, on hästi jämedad ja neid on palju.

Jaamast tulev tänav jõuab täpselt Niguliste kirikuni, mille juurest paistavad kaks teist kesk­aegset torni – kellatorn ja toomkiriku torn. Kellatorn on talvel kinni, muidu saaks sealt otsast uudistada, mis mitmekümne versta peale ümberkaudu näha on. Toomkirikus on kuulus lambapilt, mida näha tahan.

Toomkirikus on lõikavalt külm, hingeaur on näha. Pime on ka; iga nurga peal on silt, et pildistamine ja filmimine keelatud (mida oleks selles hämaruses ka raske teha). Üks habemik vanamees tinistab ühes kabelis harfi, ühes pimedas nurgas on kohalike piiskoppide portreede galerii. Kooriosa on vineertahvlitega eraldatud (mis üldisele pimedusele mõistagi kaasa aitab) – sildid seletavad, et kõik seepärast, et XVII saj olla otsustatud algne talalagi asendada võlvlaega – ja nimelt tollal moes olnud lamedate võlvidega. Aga eks XVII sajandilgi kasutatud tugevusarvutuste asemel katse ja eksituse meetodit ning siin juhtus olema kokkuvõttes eksitus, st võlvid on seinad kolmesaja aastaga ohtlikult laiali lükanud.

Lambapilt on eraldi turvaruumis, paksu soomusklaasi taga, piletiga. Antakse kuuldetoru ja skeem pilditahvlite numbritega. Nagu öeldud, on külm. Ruum on üpris väike ja täis inimesi, kes on pildi ette kangestunud, kuuldetorud kõrva ääres pinisemas. Mitte ei leia õigeid numbreid üles, sest kas oskaksin arvata, et alles skeemi taga on teine skeem, millel on pilditahvlite ja heliklippide numbrite seos? Ja, nagu ikka, on helindid ebahuvitavad ja muusika ei ole teps mitte ajakohane: ei mina usu, et 1432 jorutati ainult Gregoriuse koraale. — Aga üldmulje nii toomkirikust kui ka pildist on masendav – millised vaimuressursid kulutati muinasjuttudele, selmet neid kasutada näiteks hariduseks või inimkonna muuks hüvanguks!

Toomkiriku pahaendelises varjus on Kapiitli tänav, mis tundub olevat koht, kus omal ajal varustati katedraalikoori sopranitega.

Kõnnin toomkirikust edasi vanalinna serva poole, kus on endine kindlustatud elamu, siis tagasi sadama poole, tehes aeg-ajalt pilti. Ilm läheb selgemaks ja justkui pisut soojemaks (10 °C). Meri on lähedal, mida küll tuule lõhna järgi tunda ei ole, aga kanalitel on kajakaid.

Astun sisse Niguliste kirikusse, mis on pooleldi kinni (restaureerimine). Avatud osas on kõrgete ja suurte akende tõttu huvitav valgus. Ka siin on võlvide rõhtjõud piilareid ja seinu püstasendist välja lükanud. Õhustiku teeb rõõmsaks see, et kellegi õndsal äranägemisel on pandud mängima Ameerika jõululauludega plaat, millest see laul, mille saatel sisse astun, on viisil „Miki merehädas”; teine on Let It Snow, mida hakkas South Park-i III hooaja jõulujaos jõuluvanale laulma Jeesus Kristus, kui jõuluvana oli kurtnud there's, like, 300 Jesus Christmas songs and only four f*cking Santa ones!; ning kolmas on Rudolf the Red-Nosed Reindeer. Ülimalt meeldiv.

Edasi kunagise sadama ja kahe turuplatsi kaudu ning Hullu Krõõda nimelise piiramiskahuri juurest Grevensteeni linnuseni, mis on piltidelt tuttav koht.

Saab sisse ja minu suureks rõõmuks viib nummerdatud teekond läbi kogu linnuse sügavast keldrist katuseni, ringmüüri kaitsekäiguni ja väravatornini. Kuigi praegu ei ole turismihooaeg ja rahvast on suhteliselt napilt, on teekond paika pandud ergonoomia seda põhitõde järgides, et erisuunalised rahvavood ei lõikuks.

Ehkki linnus oma massiivse elutorniga on suuremas osas XIX sajandi ülesehitus, on meeliülendaval viisil taastatud isegi heitešahtid ja sakkidevahelised puidust kaitseluugid ning kunagise latriini lõhnastikust võib arvata, et ajalooline kraam on sealt senini välja kaevamata (ja nagu teada, säilib lampkastis hästi orgaaniline materjal). Treppidest ronimist on palju, aga müüritrepid on ruumikad (mis ei pruugi XIX saj leiutis ollagi, näiteks Tallinna Kuldjala tornis on meetrilaiune müüritrepp).

Muidugi sõltub linnuse mulje sellest, mis kontekstis seda vaadata: kas ennistatud ja korrashoitud arhitektuuri­mälestisena; romantilise ehitisena, kus kogunesid lippude lehvides, raudrüüde tärinal ja lossiprouade õhinal rüütlid; või rõske vangikongina, milles viibimise aastad sõltusid õigusmõistja suvast ning kus oli võllas, pakk ja hiljem ka giljotiin (on väljas, tera on algupärane ja kes teab, kui palju kaelu poolitanud).

Aga vaade elutorni katuselt on uhke, kogu vanalinn kui peo peal, riburada keskaegseid torne taamal – ja pilved on purunenud peeneks valgeks säbruks. Kui hiljem alla ringmüürile jõuan, on taevas suisa pilvitu.

Linnuse sees on peale ruumide endi näha ka kaks muuseumi. Esimene on keskaegse relvastuse muuseum (kõik seletused on hollandi keeli), kus näeb muu kola seas kaht plaatturvist (õigemini kolme, kui kürassiiri moodi XVII sajandi turvist ka arvestada). Üks, ilustusega, näib olevat peorõivas ja teine, aukude ja mõlkidega, näib olevat töörõivas – sain alles hommikul rongis ajalooajakirjast teada, et plaatturviseid oli kahte sorti: massiivsed turniiriturvised (mis võisid kaaluda kuni 40 kg ja mille kasutamine millekski muuks kui piigi ja kilbi hoidmiseks oli mu meelest sama raske kui vormeli kasutamine linnatänaval tarbesõitude tegemiseks), ning „kerged” (25 kg) lahinguturvised (mis võimaldasid igasugu liigutusi, sh joosta ja maadelda, nagu on näidanud kanal Discovery History). Muudest põnevikest on väljas veel asi, mida ma nimetaksin taskuammuks, ja lainelise teraga kahekäemõõk. — Teine muuseum on võigas piinariistade muuseum, mille esemed (jälgede järgi tõelised ja usinas kasutuses olnud) annetas Genti viimase timuka poeg (kellel vedas, sai kuuri või pööningu õõvastavast kolast lahti).



Linnuse järel kõnnin tagasi linna, päike paistab, valgus on taas huvitav, kuulen eemal laulmas kuldnokka. Umbes kümneminutise otsimise peale leian üles korstna, mille otsast laul tuleb, aga kui saan linnu kenasti kaadrisse – nokk laiali ja peasuled lauluinnust turris – näeb ta mind, paneb noka kinni ja lendab minema. Umbes viie minuti pärast kuulen kuldnokalaulu kaugelt eemalt, aga ei viitsi enam otsima minna.

Kolan veel linnas, seekord video­kaameraga, käin uuesti korraks läbi Niguliste kirikust, aga paraku on seal saanud ilmalike jõulu­laulude plaat läbi ja päike on ka majade taha vajunud ning meeleolu on palju pimedam kui enne. Kõnnin jaama poole, nähes kraana otsas tervet seltsingut kuldnokki (kes niisama siristavad).

Jaamas ühtki söögiputkat ei olegi (eks ma jaama peale olin lootnud), ostan šokolaadid ning kirjutan ära postkaardid. Siis heidan pilgu kellale ja ehmatan, sest rongini on aega ainult 7 minutit, millest 5 veedan mööda jaama postkasti otsides ning siis minuti kommiautomaadi ees (vahvlid). Tablool ripub teade, et rong jääb 5 minutit hiljaks; mul on ümberistumiseks samuti 5 min, aga saabub täpselt ja vaja on minna ainult teisele poole perrooni.

Euroopa pealinnast siiapoole sõitev rong on üsna täis laupäevaselt osturetkelt naasnud kaubareisijaid. Üle vahekäigu istub kaks joobnut, üks tülitab kõiki, vaidleb piletikontrolliga, meenutab seletamatul viisil üht mu kunagist rühmakaaslast. Minu vahes on kaks vanemas keskeas daami, kellest üks terve tee (kolm tundi) pidevalt ja valju kileda häälega räägib. Keelt ma tuvastada ei suuda. Vastas akna all on vanamees, kes näib kuuluvat samasse seltskonda ja kes kindlasti peab olema kurttumm. Algul üritan lugeda (Arno Borst, Computus, arvutamise ja ajaarvamise ajalugu), aga siis lasen pooleteiseks tunniks silma kinni. Läbi une kostab jutuvada pidevalt edasi. Alles mingis pimedas Arumägede teivasjaamas tekib vaba koht kuhugi mujale kui joodiku õlle- ja kuseloigu juurde ning ma kolin minema.

Jaamast – kuhu see tunnirong jõuab täpselt sünkroonis korteri ukse alla mineva bussiga – 16. bussiga Kõrgmetsa piirile, sealt jala.