Windows Live on saatnud liigutava meili, kus on nii palju toredaid kohti, et tõlkijana puhken peaaegu naerma/nutma [vali sobiv variant, aga vahet tegelikult ei ole]: „toome teieni uusi viise jagamiseks ja ühendumiseks” (mis toob meelde Nokia libalogosid, mis pilasid nende motot Connecting People), „pange kogu otsingu jõud enda heaks tööle” (jajah, the Force), „valmistuge aastaks, mis on lusti täis” („nüüd aitab Windows Live Events teil organiseerida oma külaliste nimekirju, saata kutseid ja isegi postitada oma kokkusaamiste fotosid ning vesteid”), „jaga oma autahvlit” (just enda, mitte kellegi teise oma, eks ole), „lase valla Sinus peituv kirjanikuanne”.
Saan bussis läbi 2005. a arheoloogiliste välitööde kogumiku. Sedapuhku on väljaandel olnud inglise ja saksa keele toimetaja, paraku eestlased (nii et ikkagi peab paari asja eesti kokkuvõttest vaatama, aga harvem kui 2004. a väljaandes, kus ei olnud ja pidi sageli).
Täna sajab ägedasti vihma. Et bussiooteputkast lähenevaid busse ei näe (ja nemad ootajat ka mitte, võivad mööda sõita), ootasin hommikul bussi putka ees, saades mõneti märjaks (sest ega ma vihmavarju tunnista), nii et töölesõidul tilkus peast vett raamatusse. Kui lõunale lähen, on majast väljudes vihm, poolel teel muutub see raskeks lörtsiks – paistab lume moodi välja, aga kukub raskelt nagu hõre jäme vihm. Sööklaakendest paistab, et lörts on muutunud räitsakateks; pärastpoole sajab juba üsna jämedaid räitsakaid ja toanaaber C on sillas.
Lörtsisadu jätkub ka õhtul, ühes kohustusliku liiklusummikuga.
Käin Kõrgmetsa maksimarketis nädalavahetuseks süüa ostmas ja seejärel jala korterisse (taustaks sarjast „Eesti lugu” ajaloolase Sulev Mäevälja jutustus keskaegsest Tallinnast (ta näib pooldavat teooriat, et 1265. a alustatud Margarethe müür piiras ainult Raekoja platsi ümbrust; samas arvab linnamüüri parim tundja Rein Zobel, et Margarethe müür kulges peale linna lõunakülje samas kui hilisemgi linnamüür, sest Raekoja platsi ümbruses varasema müüri jäänuseid leitud ei ole [kuuldavasti on leitud paarist kohast ainult kinniaetud kraavi jäänuseid, aga need teated on kahtlased]) ja ajaloolase Tiina Kala jutt Tallinna raest).
Edasi filmiõhtu: üks filmiajaloo kalleimaid filme Van Helsing, mis ühelt poolt on visuaalsest ja teostuse tehnilisest küljest huvitav, aga teisalt on kahtlane, mis vanuserühmale see on suunatud: parimal juhul keskmisele koolieale.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment