Hommikul tüütuvõitu, kuigi kahtlemata kasulik koosolek, kus arutatakse, kuidas saab terminitööga tõlkeid paremaks muuta. Nihelen ja mulle tundub, et kogu asi läheneb asjale valest otsast, sest on umbes sama, et andke sõnaraamat ja siis oskame kõike.
Siis aga heliseb taskutelefon ja mind kistakse pooleteise tuhande kilomeetri tagustesse sündmustesse, mille raames kõnelen turvafirmaga ja turvafirma patrulliga ja abikaasaga ja juhatan vägesid sündmuskohta üle vaatama ning mõlgutan võimalust teha juhtunust politseile avaldus, sest kahtlusaluste jobukakkude ring on ahas.
Kui taas kontaktivõime saavutan, peaks kella järgi koosolek hakkama lõpetama, aga näen, et jutt on päevakorra 6 punktist alles 3. juures.
Ülejäänud päev kulub pikale tekstile, mille tähtaeg on homme hommikul, aga kus viimased poolteist lehekülge käivad üle jõu.
Korteriski olen väsinud, vaatan YouTube'ist soome huumorit (Kummeli). Saan aru, et enamik lugejaid on sellise teate peale ehmatusest toolilt maha kukkumas, aga seal on kohati ka häid asju. Meenutan sooja mälestusena seda, kui kõndisin tänaval, minding my own business, ning mööda sõitis nüüdseks kadund koomik ja leiutaja Spede Pasanen ning viipas sõbralikult.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment