Päeval ei midagi erilist. Pärastlõunaväsimuse hiilides — leidsin ükspäev BBC kodulehelt unetsükli graafiku arvutamise lehe, mis kinnitas, et mul tõesti on kell 15–17 siestaaeg, nii et mu korrapärane uinumine prantsuse keeles jätkub ka kevadsemestril, sest mind on jälle pandud õhtupoolsesse vahetusse — tahan kuulata lustikummutist mõnd värskendavat pala, aga kõrvaklapi otsast on irdunud punn, mis käib kõrva sisse, ja otsingutest hoolimata ma seda kotist ei leia, nii et kuulamata muusika jääb.
Kirikmäe prismas tuleb eemal kassas vene müüjat Olgat nähes mõte, kui paljud poetöötajad võiksid olla seotud luuretalitustega: on ju Kirikmäel rohkesti tähtsaid euroastusi ja suuri panku ning sellest tulenevalt ka palju spioone (see ei ole nali) ning kus mainitud asutuste töötajad ikka poes käivad ning kes muu kui kassatöötaja ikka näeb, mida inimene ostab või millal käib (eriti kui kasutab püsikliendi kaarti, kus nimi peal). Ükspäev tuli vene müüja kolleegidega jutuks ja sain teada, et seal on terve hierarhia: kaupade väljapanija on alam kui letimüüja, kes omakorda on alam kui kassatöötaja. Ehk siis mõte spioonidest poes on selline, et äkki venelane Olga on pandud ametisse põhjusel, et kahtlejad kahtlustaksid teda, aga samal ajal töötab Vene luure heaks hoopis keegi teine. Inimesed, olge valvsad!
Et eile uisuhooaeg nõnda edukalt algas, uurin korteris pikalt üht Saksamaa vanale raudteeammile ehitatud 38 km pikkust rattateed, mis pidavat hästi sobima ka uisutamiseks (mida kinnitavad pildid). Väike probleem on ainult sellega, et rada on kaldu sedapidi, et koht, kuhu pääseb hästi, on mäe otsas, ja koht, kuhu mitte, natuke allpool. Ent küllap on aega väljauurimiseks, mis ja kus.
Lõpuks vana lõbus film „Kala nimega Wanda”, kahjuks ilma toreda eesti tõlketa.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment