L, 607. päev: ajad ammused

Skannin terve päeva vanu pilte, liikudes ajas tagasi 1995. a kevadest eelnenud aastavahetuseni, mil osalesin aktiivselt üliõpilaselus. Ükskord pidin minema üritusele töölt otse ja võtsin fotoka tööle kaasa, jäädvustades ka kõik töökaaslased (ka nemad olid siis veel 13 a nooremad ja poole kõhnemad, mahtudes pildi peale isegi mitmekesi).

Meenutan kahe endise töökaaslase nime tund aega, isegi Internetist ei leia. Ühel mäletan eesnime, aga perekonnanimi oli midagi nii geneerilist, et no mitte ei leia, aga siis meenub, et mul on käepärast umbes sellest ajast elektrooniline märkmik sünnipäevadega. Teisel mäletan ainult hüüdnime, pika otsimise peale leian Internetist mingi vana töötajate loetelu, kus on nimetähed, millega meenub ka see, et sama töökaaslane kasutas teise eesnimena nime, mida ta võtta tahtis, aga mis taotlust ministeerium ei rahuldatud – aga sõbral, kes tahtis võtta sama eesnime, rahuldati; sellega liitub tore lugu, mida ma paraku nii rääkida ei saa, et nimesid ei maini, nii jääb see siin rääkimata nagu muud toredad lood samast töökohast, nagu ühe töökaaslase „kirjavahetus” keelekursusel kohatud neiuga, kes talle põrmugi ei meeldinud, aga keda nägi aastaid hiljem telekas, kui näidati uudistes tolle neiu riigi kroonprintsi abiellumist – sama neiuga, — mis meenutab ka itaalia toanaabri pajatust itaalia noorikust, kes oli käinud 1980. aastate lõpus USAs õnne otsimas ja semmis seal noormehega, kes tagus kuskil keldribändis trummi ja oli tolle naisterahva arvates täielik luuser, nii et ta tema maha jättis ja Itaaliasse tagasi kolis – aga vat siis sai see bänd, nimega Nirvana, maailmakuulsaks ja itaalia noorik kahetses hirmsasti).

Ja, oh pagan, üksvahe oli üheks töökaaslaseks olümpiavõitja (kelle kohta ma algul muidugi arvasin, et kindlasti on nimekaim).