Hommikul näen unes, et teen looduspilte ja mul on optilise stabilisaatoriga teleobjektiiv. Kui olen just oma surematut pilti tegemas, kõlab ukse peale vali koputus ja mind kistakse unenäomaailmast pärismaailmasse. Muidugi mõista teen näo, et mind ei ole kodus. Hiilin esikusse ja kuulen, et koputused lähevad koridori mööda edasi. Oletan, et äkki on soojusarvesti tehnik.
Natukese aja pärast tulebki onkel, jutustab pikad lood kohalikus murdes, millele ägedalt kaasa noogutan, ise üritades kõigest väest aru saada, mida ta räägib. Taskulambi ja peegli olen pannud käepärast. Ühtäkki saan aru, et ta jutt on jõudnud tegelikult küsimuseni, kas ma kohalikust murdest ikka saan aru. Vastan, et eriti ei saa, aga kui tal midagi selle vastu ei ole, võiks ta sama näiteks saksa keeles üle rääkida. Ütleb, et ei ole, ja räägib. Saan teada, et ta ei näe isegi peegli abil soojaveemõõdiku näitu lugeda, äkki saan aidata. Lootes, et ta ei haara ajal, mil olen peadpidi kapis, köögilaua pealt leivanuga (mis on tegelikult üsna nüri), vaatan ja üritan mõistatada, kuidas peegelpildis numbrid õigetpidi välja näevad. Loen ette, kaks korda ja hästi aeglaselt, ta paneb need kirja ja kõnnib minema. Rahu majas – ei pidanud ma midagi soojafirmale helistama (sest mind ei olnud siis kohal, kui nad eelmine kord käisid); kel janu, sel jalad. Midagi kadunud ei ole (peale mu märkmiku, mis on kadunud juba kaks nädalat ja kus ei olnud strateegilisi andmeid).
Sirvin turismifirma pakkumisi ja tellin reisi Dortmundi mudelimessile (aprillis).
Pesen puhtaks rulluiskude randme- ja käsivarrekaitsmed.
Tundub, et kell 16.30 [arvuti kella järgi, mis on 4 minutit taga] on väike maavärin: maja võdiseb umbes sekundi edasi-tagasi ja laua peal toataim väriseb. Tunne on sama kui 2004. a maavärina ajal Tallinnas, kui algul arvasid töökaaslased, et ju vast maja alt sõitis läbi betooniveok, aga akna all istunud eitasid seda ja õhtul telekas ütles, et hoopis maavärin. Google Earthis nähtava maavärinateabe järgi on Kesk-Euroopas mitu nõrkade maavärinate kollet, lähim – kaevandustegevuse tõttu – Saksa Saaremaal. (Ja nii ka seekord, kinnitab teade. Magnituud puhta 3,8.)
Käin poes. Kassasabas on mu järel kisava pisivõsuga pere, kelle ema ütleb mulle kaks korda tere (esimene kord ma ei reageeri), siis tunnen ära, et see on töölt sama sekretär, kes kunagi mind uisutamas olla näinud. Rohkem töökaaslasi (ega üldse tuttavaid) ma Kõrgmetsa maksimarketis ega sama kaubanduskeskuse muudes poodides kahe aasta jooksul näinud ei ole.
Tagasiteel möödun Kõrgmetsa kirikust, kus hakkab tulema koorikontsert, kuhu näen tõttamas paari inimest, käes statiivid. „Aa, fotograafid,” mõtlen. Aga kui enamik kiriku poole tõttavaid koorilauljaid on samasuguste statiividega, siis tundub, et need on pigem mingid vähekompaktsed noodipuldid (ehk „muusikalavad”, nagu kirjutas kunagi keegi tundmatu tõlkija). Huvitav, ma ei ole varem koorilauljatel pulte näinud.
Aga see on ütlemata tore, et N. Liidul oli kogu olemasolu aja ning tema õigusjärglasel Venemaal on praegugi Konstantin Pätsi sünnipäeval riigipüha!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment