Tõlget kontrollides arvab kolleeg, et kirjapilt 2 °C on vale ja tahab seda parandama hakata, mis viib mitme vaheetapi kaudu lõpuks välja vana küsimuseni, kas sõnade või numbritega. Kui meilis ääri-veeri mainin, et see teema on meil tundlik, lähebki pauk lahti. Vastan sellele lakooniliselt „hakkab aga jälle... ☺”.
Aga seekord olen varustunud „Eesti keele käsiraamatu” uusima, 2007. a väljaandega ja avastan sealt, et peale selle, et ptk O51 algab nii armsasti sõnadega „tavalises üldkeele tekstis on kombeks arvsõnad 1–10 kirjutada sõnadega” – NB! „tavalises”, „üldkeele”, „kombeks”), järgneb kohe näide „Minu vanaisal oli seitse tütart” – mis minu keeletaju jaoks on pisut teisest puust kui näiteks ravimi kõrvalnähtude sagedus.
Aga, nagu mulle kunagi kenasti öeldi (mul on see meil välja prinditud ja tallel), ei ole mul kui inseneril õigust keeleasjus sõna võtta, nii et ülalöeldu on öeldud järelikult õiguseta. (Kui aga arvestada seda, et olen üheksandiku nimiõpinguajast nühkinud siiski keeleteaduskonna pinki, millest on ette näidata ka paber, siis pisike õigus ikka on. ☺)
Murdekeele esitamise pärast muretsevale lugejale: jah, pealkiri osundab surematut Lainet.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment