Skannin pilte (vanad isa filmid, kus ühel on allakirjutanu teadaolevalt ainsal pildil olekus full frontal – olen seal 2-aastane ja tegevuspaik on rannas).
Et päeva jooksul hakkab selginema (kella ühe paiku hakkab silm näiteks seletama jõeoru vastasperve puid), siis tekib mõte, et võiks minna ikka kas matkale või uisutama, tõenäoliselt viimast ja aja kokkuhoiu mõttes maja juurde jalgrattateele. Asfalt näib olevat siiski kuiv. Pärastlõunal tuleb välja ka päike, sooja on tõesti lubatud 13 kraadi, aga ootan pisut, kuni päike paistab rattatee nendele osadele, mida tean olevat sageli märja.
Vahepeal lendab maja juurest läbi just täpselt Eesti poole neli suurt kureparve:
Kella viiest olen all rattateel ja küll on tore. Kohati on küll puulehti ja hobusesitta, aga nendest pääseb mööda. Osa veepuhastusjaamast edasi, mis tavaliselt on märg ja libe, on niiske, aga libe ei ole (vahest tekib libedus niiskel asfaldil elavate mikroorganismide mõjul, kes aga nõnda varasel aastaajal veel ei tegutse). See osa on huvitaval viisil ka lehetu ja raotu (olen seal kunagi rao taha komistanud). Sõidan veskini; ka osa tõkkepuu ja veski vahel on küll märg nagu peaaegu alati, aga mitte libe. Kaljudest õhkab paiguti päevasoojust. Kohtan kokku nelja rulluisutajat; jalgrattureid on rohkesti.
Tagasi Patagooniani, siis sillani. Läbisõit on 8,5 km, 49 minutit. Väga meeldiv.
Õhtul film American Beauty (1999), maakeelse pealkirjaga „Tabamata ilu”, mis on täitsa tore film nii omaette kui ka seetõttu, et peategelane on äravahetamiseni sarnane isand K-ga, nii et kogu aeg võib lõbusasti ette kujutada, mis saaks, kui isand K võtaks filmitegelasest eeskuju.
No comments:
Post a Comment