N, 633. päev: mis mina nägin silmaga

Uurin hommikul isa vanade filmide karpi ja üritan meenutada, millal isa ostis fotoka FED-3, mida hiljem kasutasin mina. Sellel läksid kaadrid filmil vasakult paremale nagu kõikides 1930. aastate Leicade järglastes. Mu enda hilisem peegelkaamera keris sissepandud kassetist kogu filmi paremale poolile ja tõmbas sealt filmi kaaderhaaval vasakule kassetti tagasi – teravmeelne lahendus, kuidas vältida kogu filmi hävimist tagakaane juhuslikul avamisel või tagasikerimise seiskumist patarei tühjenemisel. Ühtlasi tähendas see seda, et selle kaameraga võetud filmidel läksid kaadrid paremalt vasakule (filmi serva märgitud kaadrinumbrid lähevad aga ikka vasakult paremale). Iseasi, kui filmi peal on näiteks jõulukuusk, kevadlilled ja lehes puud, siis on selge, mis pidi kaadrid lähevad, aga mul on tunne, et mõnel filmil (kus tühi film oli paremal ja täis vasakul) lähevad pildid võib-olla paremalt vasakule. (Kujutis on filmil tagurpidi, kes veel ei tea.)

Üritan uurida ka selle järgi, kummast otsast on film saanud sissepanemisel rohkem valgust; mõnel on filmi kaamerasse paneku ots alles, osadel on see teise kujuga kui FEDi poolile läks. Ühel pildil on isa pildistanud end peeglist, näo ees fotokas [ka mul on endast umbes samas vanuses võetud samalaadne foto], peab sellelt uurima, mis fotokas see oli. Isal oli alles ka vana Smena, mida ta olevat kasutanud ja mis praegu on Eestis minu valduses, aga ma ei ole seda kunagi kasutanud ja ei tea, mispidi seal film liikus.

Isa noorpõlves võetud filmidelt tõotab tulla huvitavaid ülesvõtteid naabrirahva noorusest ja tollase kõlakoja hiilgeaegadest (kus kahtlemata esines ka noormees, kellest hiljem sai alles nädal tagasi meenutatud surematu Laine vaimne isa).

Umbes 25 filmil (à 30–39 kdr) on ainult kaks kaadrit, mille võtteaega on võimalik tuvastada kuu täpsusega: pildile on jäänud kuud näitav seinakalender. Ühel on pilt sedavõrd hägune, et seletab ainult, mis number on ühe-, mis kahekohaline, mitu päeva on kuus ja mis nädalapäevadel kuu algab-lõpeb. Kalendrist sobivaid kuid otsides selgub, et pildil olev pidu on vanaema 45. sünnipäev. Kardetavasti pean mu varajast lapsepõlve kujutavate filmide kronoloogia paika panema oma soengu muutumise järgi. Ühe filmi võttesuunast (vasakult paremale või paremalt vasakule) ei võinud üheselt aru saada (ühes otsas olid puud lehes ja teises raagus), kuni ühe kaadri servast paistsid laua peal nartsissid: seega on film võetud kevadel.

Tööasjust niipalju, et korrutusmärk tekitas lõpuks meeskonnavaimu meelespea. Sobilik oleks sellele lisada 1942. aasta kampaania „Lahkus ja töörõõm” plakat, mille pilt on mul kuskil olemas, aga näib, et Eestis laua all kastis. Kui järgmine kord üles leian ja meeles seisab, riputan siiagi. [Palju hilisem täiendus: oligi, aga leidsingi.]

Eile oli ka ühel kolleegil sünnipäev, mis tuli meelde alles üleeile õhtul bussis ja sedasi jäi ühislillede korraldamine ära. Eile hommikul käisin ostsin lilled ja selgus, et ka üks teine kolleeg oli ostnud oma lilled. Et ta ei soovinud kimpe üheks panna, märkisin vahetult enne lilletamist (üks enda lilledega ja kaks kõigi kolme nimel ühiste lilledega), et olukord on täpselt nagu Suure ja Väikese Peetri loos, et algul anname sinu oma ja siis kumbki oma.

Ja nagu 'Allo 'Allo! huvilisele täiesti kohane, on Bloggeri kinnitussõna praegu edith. And then... I shall sing!!