Tavaline laupäev: pikk uni, Päevalehest Kivirähk, pesupesemine, hommiku-lõunasöök.
Päike särab ja on kümme kraadi, vaatlus näitab, et asfalt on kuiv. Puhastan ära uisud. Uisu spidomeetri patarei on tühi, vahetan selle ära, samuti selle kiirusanduri patarei, mis on peenem töö, panen uued tihendid ja kruvid, nagu juhend ette näeb. Uiskude puhastamisel jäävad vasaku uisu kaks tagumist telge väljavõtmisel kinni, kõige tagumine koguni nii, et selle väljasurumiseks läheb vaja universaaltöövahendit haamrit; imelik on see, et see on suhteliselt uus telg.
Hiljem jõuan lõpuks sinnamaani, et vaatan ära ammu laual lebanud kerge romantilise komöödia Pearl Harbor. Taevale tänu, et ma ei ole seda kinos näinud, sest see on nii hale, et kardetavasti oleksin kas naeru käes läkastama hakanud või siis igavusest magama jäänud. Õnneks saab DVD pealt filmi sujuvalt kiirendada, 1,5× on melodraamaosade jaoks täitsa paras kiirus.
Kahtlus, et Tora! Tora! Tora! on sündmuste kujutamisel tõetruum, peab paika. Samuti kahtlus, et eks see üks läila film ole.
Et filmis on midagi väga valesti, saan aru juba enne seda, kui film ei ole kestnud viit minutitki: väidetavas 1940. aasta ringvaates räägitakse Pariisi langemisest ja pilt näitab liikursuurtükki sihtimas varemete vahelt Kölni katedraali!
Lisaks täielik poliitiline korrektsus, täielik suitsuvabadus (kuigi Teises maailmasõjas ei suitsetanud sõdur ainult siis, kui ta oli surnud, ja vahetavahel ka siis, kui magas – aga kuuldavasti on see film tehtud inimestele, kes ei tea, mis juhtus Pearl Harboris, ja soovitatavalt ka seda mitte, mis oli Teine maailmasõda, nagu pakkus filmikriitik Roger Ebert, — rääkimata füüsikast ja masinaehitusest – no lennuki kabiinis, tiivas ja sabas ei seisa bensiinivaate plahvatamas) ja tegelaste sinetavvalged hambad – kuidas neid 1941. aastal valgendati? Klooriga? Lubjaga? Võib-olla värviti? Ja muidugi hoolikas huulepulga ja huulepliiatsi kasutamine sõjameestel; loodetavasti sai grimeerija selle eest Oscari.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment