Hommikul seisatub buss Kuninga tänaval Uue värava foori taga kohe eriti põhjalikult. Lõpuks tuleb piki Uue värava tänavat kesklinna poole kaks vilkuvat ja vehkivat politseimootorratturit, nende järel auto, mille kuju on mu jaoks tundmatu, aga mille massiivsus, iidsus ja läikimisaste tähendab kahtlemata midagi ülitähtsat; seejärel tuleb veel üks mootorrattur ja liiklus taastub. Mõtlen, miks kroonitud pea ei võiks lossi sõita lossi alt läbiviiva tänavatunneli kaudu, millest mäletamisi keerab haru lossi poole – teisalt, kesse maa all ikka mootorrattaeskorti näeb, isegi kui see on argipäevase suurusega kolm ratturit...
Küsin otseselt ülemuselt luba homme hommikul hilineda (kell 9–11 tuleb töömees soojusarvestit hooldama). Vastust ei saa, seega tuleb jätta mehaanikule sildike, et vabandage, plaanid muutusid, helistame ja lepime kokku uue aja. Mehaaniku tulekust teataval sildil oli küll lahke soovitus, et jätke võti naabri või muu majaelaniku kätte, keda usaldate, aga no kuulge! Ei mina taha, et mul korteris naabrid ringi patseeriksid! Isegi siinkandis on elu sealmaal, et enam ei ole turvaline ka usalduslike vanurite elu, nagu kirjutab kohalik leht; nimelt käisid siinkandis paar aastat tagasi Saksa petturid, kes tilistasid mitme vanuri ukse taga kella ja kui uks avati, vangutasid pead, et küll teie maja näeb ikka kole välja, tuleb fassaad remontida, makske kohe 900 € ette. Vanainime läks seepeale tõi tagatoast 900 € ja rohkem ta neid „ehitusmehi” enam ei näinud.
Pusin pikalt jokktõlgetega, kus juriidililiselt oleks kõik nagu korras, kõik asjad on hoolikalt ära tõlgitud, aga kõlab nagu halb tõlge. Tõlkijate stiilitunnetusega on üldiselt kehvad lood, samuti suhtumisega, et lihtsat teksti võib teha kiiruga. Mu kogemuse järgi on lihtsad tekstid just kõige raskemad, sest lihtsalt on raske väljenduda. Tagasiside kooskõlastamisel arvavad kolleegid näidete peale, et pole viga midagi. Ei olegi! Tõesti ei ole viga, aga samas konteksti kõlblik ka ei ole (eriti kui olen neid mitukümmet lehekülge pusinud mitu päeva, mitte ei vaata kontekstita näiteid).
Kemplemine teemal „Eesti Post ja volitus” on viinud ametliku lahendini, mille kättesaamiseks on vaja ...volitust. Unustasin hommikul ümbrikud kaasa võtta, margid ja volikirjad ise on. Aja kokkuhoiu mõttes lihtpostiga ja kirjakandja kleptomaania pärssimiseks ükshaaval. Mõtlen, kuidas saaksin keset päeva Kirikmäel ümbrikke, prismasse mineku unustan sobival hetkel ära (pärast ei jõuaks), käin söökla all toidupoes. Seal ümbrikke muidugi ei ole, aga on õnnitluskaarte, ümbrik kaasas. Õnnitluskaartide stend on huvitaval kombel naistepesu osakonnas (seal on muud huvitavat tootepaigutust veel, peab teinekord tähelepanelikult uurima). Kahtluse hajutamiseks kõnnin vahepeal poes ringi, vaadates järele, et äkki on ümbrikud näiteks papptaldrikute juures (muidugi ei ole). Ostan veel kaks pakki teed, üks on hiina suitsutee, teine on mingi Aafrika tee, mille nime ma ei suuda meenutada, aga mis algab midagi nagu Ngwbm-...
Siis volikirjad ümbrikesse, margid peale ja posti.
On tulnud pahane tagasiside, et mul on pikast tõlkest viis sõna puudu. Tuleb ära parandada ja kirjutada seletuskiri, kus võtan omaks tõlkemälu liigse usaldamise ja nimetan segimineku põhjusena seda, et lähtetekstis oli punkti asemel koma.
Ka täna õhtul on selge. Arvuti kuvatava tähekaardi toel näeb, kui silmad hämarusega harjuvad, tähtkuju, mille rahvapärane nimetus on Hernekahlud.
Siis proovin hiina suitsuteed, mis meenutab mulle seda, et kunagi sõitis 18. bussis Vabaduse puiesteel vanamees, kelle riided ajasid välja samasugust lõhna ja ma tollal mõtlesin, et, huvitav, kas ta elab korstnas või suitsutares, aga nüüd siis tean, et tegelikult valmistas ta hoopis suitsuteed.
Aga tee on vägev ja uni hakkab tulema alles pool neli. Eks teine kord olen targem.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment