T, 631. päev: neil mandumise, pimeduse tee

Peatuses bussi oodates näen ja kuulen, kuidas üle pea lendab kaks kureparve. Mitte keegi muu ülespoole ei vaata. Tuimad inimesed, või Einsteini määratluse järgi täitsa surnud.

Aga vat tööl saab nalja.

Tekstis on teatud parameetri väärtuses kümne astmed ja puhkeb lahing arutelu, kuidas oleks seda kirjutada kõige õigem ehk millist korrutusmärki kasutada. Selgub, et korrutusmärgi kirjutamisel on meil igaühel oma eelistused; mina eelistan kasutust, et 3 x 4 mitte mingil juhul, pigem 3 · 4, võimalik on ka 3 × 4 (mäletamisi kasutati eesti matemaatikaõpikuis punkti põhjusel, et see ei läheks segi muutuja iksiga). Pakun, et ega me pole esimesed, kes on probleemi ees, kuidas eesti kasutuses kirjutada korrutusmärki ja kümne astmeid, ning äkki uuriks järele, kuidas seni on tehtud. „Jajaa,” on kolleegid päri. Aga kui nendevaheline arutelu jõuab selleni, kui näiteks tuntud nimeuurija selle ükskord paika paneb ja edaspidi saavad teised sellest õpetust võtta, saab mul siiber ja lahkun – matemaatikamärkide kirjapilt on eesti keeles ammu välja kujunenud ning mulle tundub, et keelenõu ei ole siin pädev määrama ja jalgratast ei ole vaja uuesti leiutada. Vaadakem näiteks pigem seda, kuidas kirjutavad Eesti Entsüklopeediakirjastus või matemaatikaõpikud.

Ehk siis olukord on taas kord tavaline, vahepeal juba natuke imestasin, et miks tüli ei ole.

Kui keegi siinse blogi lugejatest ei tea, kes oli Shake­speare või mis on termodünaamika teine põhiseadus, uurige kohe järele – või ärgu nii põhimõttelisi asju teadmata end intelligentseks inimeseks lugegu.

Aamen.

* * *

Ent see ei ole veel kõik.

Kui olen õhtul lahkumise eel tunnikese ajakohastanud tõlkemälu lauseid teatud uue standardteksti kohaseks, saabub ühelt kolleegilt toimetuskonfliktide lahendamise kava mustand, et tee täiendusi. Igati asjalik mõte ja teengi, näiteks lisan selliseid märksõnu nagu „konstruktiivne dialoog”, „väidete argumenteerimine”, „väidete mõistlik esitamine, kuulates ära ka vastaspoole” või et lahendamatute küsimuste tekkides pöördume valdkonnaspetsialisti, mitte ainult keelenõu poole.

Et tekst on jälitatud muutustega, näen sellesse tehtud muudatusi, nagu et algsele tekstile on lisandunud keeld näidata enda üleolekut ja vastaspooles teadmatuse hirmu tekitada, mis käib väga selgelt minu kohta, kes ma juhtun nendes valdkondades, mida me põhiliselt tõlgime, teadma rohkem kui kolleegid.

Aga see tähendab ju sama, et kui tead midagi rohkem kui keegi teine, ole parem vait, sest muidu äkki keegi mõistab seda üleoleku näitamisena ja võtab heaks tunda hirmu, et tema ei teagi. (See on subjektiivne, seda ei saa suuniseks võtta.) Tark inimene on mitte see, kes teab palju, vaid see, kes teab, kust läheb ta teadmiste piir, ja kes oskab öelda, kui ta ei tea. Ja ta uurib järele, kui ei tea – mitte ei keela teistel teadmast.

Nagu õpetas kunagi koorijuht hr TL, et kui inimene on milleski hea, ei pea ta seda soomeugrilikul viisil häbenema ega küünalt vaka alla peitma, sest see on lihtsalt hale. Kui inimene tõesti on milleski hea, siis ei ole selles midagi piinilkku ja ta võib julgesti kinnitada, et olen jah hea. Kujutage ette näiteks staarisaadet, kuidas Rein Rannap hakkaks venitama, et „mina ei tia-ee... no mis mina nüüd midagi oskan... minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on teie arusaam laulmisest ühesugune ja minu oma teistsugune”, vaid ikka otse: „Kes sulle ütles, et sa laulda oskad?” — Tere tulemast Euroopasse!

Kui sa nüüd arvad, kallis lugeja, et ma kogu asja peale vihastan, siis eksid. Elus on palju hullemaid asju ette tulnud ja – käesoleva pika tühjakskirjutamise kokkuvõtteks – võin kinnitada nagu Joosep Toots: „Aga, nää, mina elan!” ☺