Hommikukohvil kõrvalmaja kohvikus koos eesti kolleegidega. Seltskonnaga liituvad peaaegu kõik soome kolleegid ja saame teada, kuidas soome kolleeg J, kes tavaliselt pargib maja ette, olevat üleeile tööle hiljaks jäänud, sest ta ei julgenud oma autot suurhertsogi auto kõrvale parkida ja parkimiskohta otsides sai kell liiga palju.
Õhtul rändan poodi plaaniga osta omale tolmuimeja, aga see plaan jääb viimasel hetkel siiski katki (asendub kaaluga). Kõnnin toidupoodi ja seisatan uuesti DVD-riiuli juures. Seekord täieneb mu kogu poole võrra. Filmiks on USA-Jaapani ühisfilm Tora! Tora! Tora! (1970), mille täpsus on kohati väidetavalt lausa dokumentaalfilmilik. See on esimene DVD, mille arvuti peaaegu korralikult ette mängib (paari sekundi takka kostvate krõpsudega harjub ära). Võrreldes samast teemast jutustava Pearl Harboriga on see nagu öö ja päev – Tora! on nagu päev ja Pearl Harbor on nagu öö, naisterahvaste kinnomeelitamiseks läila ja poliitilise korrektsuse saavutamiseks sedavõrd nügitud, et kogu filmis näiteks ei tee keegi ühtki suitsu (kuigi jutustab 1941. aastast). Toras on üks tumeda nahavärviga inimene siiski olemas, aga ta on ekraanil kahe võttega kokku napi kümme sekundit ja saab siis surma. Sel ajal tehti lennukitega stseenid ikka lennukitega, mitte arvutis, ja filmis näeb ehtsat võtet, kuidas suur pommitaja B-17 teeb hädamaandumise ühele rattale (sest teine ratas ei tulnud maandumisel välja) ning kuidas mööda lennuvälja ruleeriv lennukimakett juhitavuse kaotab ja vales kohas plahvatab ning kaskadöörid elu eest põgenevad. Ning Jaapani filmimeeskond oli ehitanud lahingulaeva elusuuruses maketi. Kuuldavasti jooksnud 1970. aastal film USAs tühjadele ja Jaapanis täissaalidele.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment