Meilis puhkeb eesti keelerühmas (mitte minu algatusel, täpsustan) taas kord arutelu selle üle, kuidas kirjutada ravimi kõrvaltoime esinemissageduse arve, kas sõnade või numbritega, mida ma siin lahkasin pikalt paar nädalat tagasi, kui kolleeg M oli puhkusel ning küsimus tuli lahendada kahekesi minul ja kolleeg M2-l, appi võttes eesti keele käsiraamatut, selle eri tõlgendusi ja EKI keelenõud. Seekord on jutuks väiksemad sagedused ehk arvud üle kümne. Lisan varasemas arutelus käsitlemata jäänud teabekillu, et ühe juhendi järgi on kõigil neil sagedusil kinnitatud vasted olemas ja võiks kaaluda nende kasutamist. Keegi sellele vastu ei väida.
Siis puhkeb väikene arutelu ka selle üle, kas eesti keeles tuleb kirjutada väärtus ja selle ühik samale reale või võib ühik minna üle reavahetuse (ehk kas on vaja nende vahele panna püsitühikut). Mina kui põlvepikkusest peale tehnikast ümbritsetu – ja tehnika on ju ala, kus väärtusi ja ühikuid on rohkem kui arvata jaksab – (vanaisa oli elupõline autojuht, samuti onu, isa oli insener, ise olen kah, vend samuti), et mu teada ei ole see tingimata vajalik (isegi ühes väga ranges kunagises töökohas ei nõutud), kuigi ilusam ju oleks. Aga kolleeg M2, kes on pärast puhkust kolmandat päeva tööl, leiab eesti keele käsiraamatust, et tuleks ikka kirjutada – arv ja temale järgnev mõõtühiku lühend või tähis tuleks paigutada samale reale, allikaks vana hea tuttav ptk O51 –, millele ma vastan, et just-just, „tuleks”, ning saan siis vastu teada, et ka tingivas kõneviisis esitatu on reegel. Ja kui ongi, siis las on, sest kuidas ma saan vaielda inimestega, kes teavad kõike...
[Praegu seda kirjutades ja sobilikku viidet otsides leian EKK-st väite, et „erialalühendite tarvitus ei kuulu eesti keele üldortograafia alla” (ptk O49, „Tähtlühendid”). Vahest on erialakeeltes veel asju, mida üldortograafia ei reguleeri? M.o.t.t.]
Edasi saan teada, et see, kui Mati Erelt lubab 2006. aastal ilmunud „Lause õigekeelsuse” eessõnas, et peatselt ilmub eesti keele käsiraamatu järgmine trükk, tähendab seda, et ta kirjutas eessõna enne 2003. aastat, kui ilmus EKK III trükk, aga unustas hiljem eessõna ajakohastada. Konstruktiivne tulemus on see, et otsustan tellida EKK-d neile, kellel seda laual ei ole (mul näiteks ei ole ja teada on, et Internetis on I trükk, 1997).
Eriti tore oleks, kui eesti keele käsiraamatust oleks olemas kommenteeritud versioon, kus oleks täpselt ära seletatud, mida miski tähendab ja kuidas peab tõlgendama.
Muide, eesti keele käsiraamatus leksikoloogia osas väidetu, et Koidula kirjutas lehkavast isamaast põhjusel, et tollal räägitigi nõnda, ei ole päris õige. Kui lugeda Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetust, saab teada, et papa Kreutzwald võttis ka selle teema üles, et eesti keeles nii ei öelda, ja võib aimata, et Koidula lihtsalt ei teadnud, kuidas on eesti keeles õige, sest tema kodune keel oli saksa keel. Ning veel. Suguvõsauurija Einar Loidi avastuse järgi olla Vändra kirikuraamatus Jannseni ristinimi Johann Voldemari asemel lihtlabane Juhan; vaja üle kontrollida ja siia pilt panna.
Aga mu mälu on alt vedanud: Vändra kirikuraamatus (EAA f 1284 n 2 s 7 lk 28) seisab hoopis, et vkj 4.5.1819 sündis ja 8.5.1819 ristiti Terwaugo Körtso[?] Ado ja Malle poeg Jaan:
Perekonnanimed pandi alles kümmekond aastat hiljem; rohkem lapsi 4. mail 1819 Vändra kihelkonnas ei sündinud, ka mitte 16. mail, mis on Jannseni sünnikuupäev ukj. Miks nimi on maha tõmmatud – pakun, et näitamaks, et isik on kogudusest lahkunud, või muul arvepidamise eesmärgil.
Õhtul Kirikmäe prismas. Praegune bussiraamat on Wilhelm Buschi valitud teosed, täpsemini tema autobiograafia osa, mis näib olevat tunduvalt muhedamas stiilis kui tema kuulsusrikas luule Maxi ja Moritza kurbloost alates, mida võiks liigitada sadistlikuks vemmalvärsiks.
No comments:
Post a Comment