Vihmane ja jahe esmaspäev. Kui eelmisel aastal olid august ja oktoober vahetuses, siis tänavu on juuli asemel keskmine siinmaa november.
Toanaaber C on puhkuselt tagasi.
Muidu roppu moodi tööd, nimestik on pikk ja printerist lõpeb paber (ma eelistan parandada tekste esmalt paberil).
Kolleegiga vaidlus teemal, kas lauses, kus öeldakse, mitmel patsiendil mitmest tuli ravimi kasutamisel mingi ootamatu häda külge, ja kus inglise tekstis seisavad arvud numbritega, kirjutatakse eesti keeles need arvud sõnade või numbritega. Kolleeg raiub, et „alla kümne kirjutatakse kõik arvud eesti keeles sõnadega” – mille peale küsin, kas alla kümne murdarvud ka, näiteks pii. Ja viibutab eesti keele käsiraamatut, kus sellest reeglist on vabastatud ainult matemaatika ja statistika tekstid. Mina vastu, et aga see lause on ju kõige puhtam statistika. Tema, et aga kogu tekst ei ole. Mina, et mis se loeb, see lause ju on. Tema, et kogu tekst ju ei ole. Mina, et see tekst kuulub kogu täiega žanrisse, mis ei ole jutustus [ega kiri vanaisale]. Ja kas ta on kunagi näinud näiteks käsiraamatut või mõnda muud teadusteksti, kus oleks tabelites alla kümne numbrid kirjutatud sõnadega. Ja nii edasi. Mein Gott.
Huvilistel soovitan lugeda õige hoolsasti eesti keele käsiraamatu ptk O51 esimesi sõnu: tavalises üldkeelses tekstis.... — I rest my case.
Õhtul Kirikmäe Prismas.
Kui magama lähen, on taevas selge. Võtan välja suure binokli ja vaatlen, pea padjal, kümmekond minutit tähti, mida ilmub järjest juurde, sedamööda, kuidas silmad pimedusega harjuvad. Tundub, et paistab ka Andromeeda galaktika, mis paistab ka palja silmaga (pimedal tänavatuledeta ööl) ja on üldse kaugeim koht, mis palja silmaga näha. Praegu nähtav valgus hakkas sealt tulema umbes 2,5 miljonit aastat tagasi – meie esivanemad olid just selgeks saanud lihasöömise ja leidnud, et terav kivi on parem kui nüri.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment