Strasbourg, pühapäev

Kella kaheteistkümneks peab hotellist kadunud olema. Pakime asjad kotti ja peale pikka arutelu, kas on otstarbekam minna jaama ja otsida sealt pakkide hoiukappe, istuda viis tundi jaamas või jalutada, kotid seljas, linnas ringi, suundume linna.

Ilm on pilves, tibutab vihma. Rahvast on liikvel vähe. Gutenbergi platsil esineb kohalik rahvatantsurühm, rahvariietes. Kui vallalise neiu (peakatte järgi protestandi) kehastaja on suhteliselt noor, siis see, keda rahvariiete tutvustamisel nimetatakse sõnaga garçon, on umbes 50. eluaastates härrasmees. Ja kuigi tutvustus on prantsuse keeli, on muusika üsnagi saksa muusika moodi.

Gutenbergi platsi kõrval on restoran, mille menüüd uurime, aga see avatakse alles kell 12, milleni on veel pisut aega. Veedame selle meeneputkades ja uuesti kommipoes.

Oleme restoranis teised külastajad. Kelner on väga kõhn ja nõnda lahke, et hoiatab, et salatiports on nii suur, et sellest jätkub kahele. (Pärast arutame, et portsust oleks jätkunud kelnerile vähemalt neljaks söögikorraks.) Põhiroa nimetust ma ei mäleta, on lambapraad. Vein on hea.

Siis läheb ilm ilusaks, kolame veidi toomkiriku taga, kus on ka ilusaid nurga­taguseid ja hoove.

Siis vaikselt jaama poole (kaua inimene ikka jaksab, kott seljas, ringi jalutada), kus veedame poolteist tundi. Seekord leiame pileti­tembeldid üles. Perroon teatatakse umbes veerand tundi enne rongi väljumist ja oh seda prantsuse loogikat! – pas logique! – kes oskaks arvata, et perroon nr 30 on seal, kus perroon nr 4 ja perroon nr 5 ära lõpevad? Jalavaeva vähendamise vahend binokkel osutub kasulikuks.

Tagasiteel saab rongiaknast näha päris tugevat vihmasadu. Mäe otsas sõidab rong ühte tee kõrvale jäävasse jaama sisse, millest väljub tagurpidi, nii et ka osa tagasiteest läbime, selg ees.

Ümberistumisel on reedel katki olnud tembeldid ikka katki, seekord kõnnime vastassuunas, kus on töökorras tembeldid. Rong jääb hiljaks.

Siinmaal on jaamas võimalus oodata bussi 50 minutit. Alates 1. juulist on kord, et normaalhinnaga kuukaardi omanikuga saab nädalavahetustel ja pühadel kaasa sõita teine inimene; ehk siis kuna mul on kuukaart, ei oleks E-le piletit vaja. 50 min on aga liiga pikk aeg oodata, kõnnime jala (saades märjaks, sest vahepeal hakkab sadama ja ega meil vihmavarje kaasas ei ole).

Märkan alla majaukse juurde jõudes, et keegi tolvan on kellanupu juurest ära kiskunud kleepsu mu nimega ja selle alt on paljandunud täielikult endise üürniku nimi. Postkasti peal on õige silt õnneks alles. Tuleb hankida kella juurde kapitaalsem silt (millest küll kasu ei ole, sest mu kogemuse järgi ei saa ülalt fonolukust alumist ust lahti teha; ainult rääkida saab, hea seegi).

Liftipõrandal olev „muld” osutub uste sulgumisel lõhna järgi üheks teiseks olluseks, tundub, et ma tean, kes on selle proditseerinud (kui majas on umbes kaks joodikut, siis ei ole raske arvata). Madame consierge'st on kahju.