Teel möödume galeriist, kus on suhteliselt paeluv väikese orangutani väike portree (maal), aga galerii on veel 24 minutit kinni. Märgin koha kaardile ja kõnnime edasi.
Teeme pisikese tiiru parkalite linnajaos Väikesel Prantsusmaal ja siis suundume edasi südalinna poole. Gutenbergi platsil on raamatutäika. Kõnnime mööda kitsast tänavat, äkki näen, et ees keset tänavat on maksuline pikksilm ja inimesed teevad vasakule üles pilti. Ja nurga tagant avaneb selline vaade: 
Tundub, et Strasbourgi turismiteabekeskus ei ole eriti viitsinud süveneda segasesse maailma kõrgeimate ehitiste kronoloogiasse, sest väidab, et toomkirik oli oma 143 meetriga esimene ehitis, mis ületas Hufu (Cheopsi) püramiidi kõrguse (139 m), ja et nende toomkirik sai maailma kõrgeimaks ehitiseks kohe tornikiivri valmimisel 1439. Tegelikult oli katedraal valmides maailma kõrguselt teine ehitis – kõrgeim (ja esimene üle Hufu püramiidi kõrguse) oli Lincolni katedraali nelitistorn (160 m, u 1300), mille puhus torm ümber 1549, Oleviste neli jalga madalama (159 m) torni valmides 1519 jäi Strasbourgi (siis küll vabalinn Straßburgi) torn Stralsundi Maarja kiriku tornikiivri (151 m, u 1500) järel alles neljandaks, esikohale tõusis alles 1625, kui Oleviste tornikiiver sai piksega pihta ja põles maha (võimalik, et alles 1647, kui põles maha mainitud Stralsundi Maarja tornikiiver). Strasbourgi katedraal oli maailma kõrgeim ehitis kuni 1874. aastani, mil valmis Hamburgi Nikolai kiriku uusgooti tornikiiver (147 m); 1876 valmis Roueni katedraal (151 m), 1880 Kölni toomkirik (157 m), 1890 Ulmi toomkirik (162 m). Lincolni (ja Oleviste) rekordkõrguse ületas alles 1884 Washingtoni monument (169 m), edasi tuli 1889 Eiffeli torn (300 m).Segane, kas pole?
Aga imetlemiseks lähivõte peaportaalist, mis sõna algselt tähendas kaunistatud ust, mille ees võis veeta tunde ja lugeda kujudelt palju lugusid.
Seest on toomkirik hämar, varagooti raskepäraste võlvidega ja rahvast suhteliselt täis. Torni ei lähe (saba on pikk ja, nagu ma täheldan, me ei näe kedagi alla tulemas...). Kantsel on nõnda peen leekestiilis kiviraidekunst, et näib koosnevat ämblikuvõrgust.
Käime sööme hommikusöögi (ja kohaliku hõrgutise kugelopfi), siis lähme sügavale ja põhjalikult sisse üle tänava kommipoodi. Edasi jäätis ning siis tuleb mõte, et mis me kommikottidega ikka ringi võimleme, parem läheme viime hotelli. Satume kitsukesse Seebi tänavasse, kus on tore seinamaal. Kohe selle järel satume joonelt sama galerii juurde, kus nägime hommikul orangutani pilti; paraku pilt lähedalt sellist vaimustust esile ei kutsu kui talvel plekist marabu. Nii ta ostmata jääb.
Hotelli ees on trammitee, kus tramm, see tsivilisatsiooni tunnusmärk, lõbusasti kella tilistab.
Ja pilt hotelli juugendtrepikojast kah.
Siis naaseme linna, kõnnime veel pisut toomkiriku ees ja suundume siis laevareisile mööda Illi jõge. See teeb tiiru peale vanalinnasaarele ja käib ära kohas, kus ühel pool jõe ja kanali ristmikku on Euroopa Parlament ja teisel pool Euroopa Nõukogu, mida seletus väidab demokraatlike maade ühenduseks, ehkki on teada, et järgmisest aastast satub viimase eesistujaks Venemaa, mille demokraatlikkuses on viimasel ajal alust pisut kahelda. E kuulab seletust inglise, mina saksa keeles. Saba oli kole pikk, saba ääres käisid kaks päiksevarjumütsides lõunamaalast, aga keegi neilt midagi ei ostnud (hiljem näeme neid veel mitu korda, siis müütavad nad lisaks ka püksirihmu, mida samuti keegi ei osta). Piletitega vedas, saime viie minuti pärast väljuvale laevale. Laeval on klaasist lagi, mille kaudu paistab jõeäärne linn üsna kenasti. Laev on ilmselgelt dimensioonitud 1870. aastail ehitatud lüüside järgi, sest mahub neisse väga täpselt. Ilm on soe, jõe kaldal on rohkesti päevitajaid, pikutajaid ja üks šoti seelikus liputaja.Alsace'i rahvuslind on toonekurg, kellekujulisi meeneid on igas suveniiriputkas vähemalt kolmes kihis. Pooltel toonekurgedel on jala otsas varbad, pooltel lestad.
Igasugu huvitavaid koeri on suhteliselt palju (võrreldes siinmaaga). Ühel on kaelarihma küljes pisike toonekurg.
Kõnnime Alsace'i muuseumi poole, selle ees on saba, muuseumitädi askeldab ringi, küsib, kas ma saksa keelt räägin, ja seletab, et inimesi on muuseumis liiga palju, peate 10 min ootama. Ei viitsi, läheme jalutame edasi. Jõuame hiiglasliku haiglakompleksi serva, kus, vanalinnasaarest üsna kaugel, on suur keskaegne väravatorn (langevõrešahtiga).
Tagasi veel kord Väikesele Prantsusmaale, kätte on jõudmas lõuna-/õhtusöögi aeg (kell on juba pool neli läbi), jalutame umbes samasse kohta kui eile õhtul, kus söömakoha nimi on Backoeffe nagu teisel tuntud Alsace'i roal. See on söödav, kuigi võtame kerguse huvides mitte kolme lihaga, vaid kahe kalaga versiooni. Pildi peal nägi hõrgutavam välja. Kahju, et korteris ei ole praeahju, prooviks teha. Vein on Sylvaner (ja alustuseks kir, mille kangemaks komponendiks on saladuslik mirabelle, mis osutub ploomiviinaks). Sel varasel tunnil on restoranis inimesi vähe, restoranipidajad mängivad sees oma bokseriga palli.
Siis postkaartide ja markide järele, siis suveniiripoodi, kus saab meie omaks kummaline kombinatsioon: toonekurepildiga kommikauss, Euroopa rahvaste portreedega T-särk ja kohalik vein Edelzwicker, mis on üks viimaseid siinkandi veinisorte, mis senini proovimata. Hotelli lähedal lisandub ostudele kohalikust juurikapoest veerand arbuusi, mille avan vannitoa valamus (taskunoaga) ja serveerin joogitopsides. Edelzwicker osutub soojana ja omaette/arbuusiga kahjuks joodamatuks.
No comments:
Post a Comment