L, 3492. päev: laupäev

Seljas on uued mantlid, eks ole. Maja välisukse ees seisab suur kolimisauto ja selle juurest küsib kolimismees meilt: „Kas see on teie hõbedane mersu?” — Uhke, eks ole. Näeme, et kolimisauto, mis tõstukiga tõstab asju garaaži peale kontori aknast sisse, ei pääse lähemale, sest ette on pargitud ühe naabri auto. (Ja kui õhtul tagasi tuleme, on hõbedane mersu muutunud mustaks Peugeotiks. Nõidus kättemaksuks, mis muud.)

Naaberlinnas poes ja söömas, rõngasplaneediga elelektroonikakaubamajas ja mujal ning Kella kõrtsis.

Raamatupoest karikatuurikogumikud „Beste Bilder 7” (mis Amazoni järgi ilmub alles järgmisel teisipäeval; 2016. aasta parimad Saksamaa karikatuurid) ja „Fitte Bilder” (heaoluteemaline kogumik – meenutagem, et lõõgastusäri mõiste „heaolu” sisu on reguleerimata ja iga ettevõtja käsitab seda nii, nagu ise tahab).

* * *

Õhtul Norra esimene katastroofifilm The Wave (2015), mida Rotten Tomatoes ja IMDb kasutajad on hinnanud väärimatult kõrgesti (80% ja 6,7/10). Isegi Hollywood olla kiitnud ja võtnud nõuks pidurdada enda katastroofifilmide ohjeldamatut ja jaburat hävituse kasvu. Kui seal väga ilmekalt ei näidataks, kuidas inimesed hukkuvad / on hukkunud, oleks film muidugi komöödia. Arvutigraafika tegemise lisa seletab, et filmis kasutatud tarkvara jõudnud väikestuudioteni alles poolteist aastat varem, fjordis maalihke tekitatud hiidlaine andmemaht olnud 20 TB ja eriefektide stuudio ehitanud laine laiali pekstavatele majadele seekord ka sisemuse, mitte ainult väliskesta nagu tavaliselt – iseasi muidugi, kes seda murdosa sekundist taustal märkab. Filmile tulnuks muidugi kõvasti kasuks, kui keegi toimetanuks üle ka stsenaariumi, praegu jääb asju õhku rippuma ning on kohati lihtsalt hale.

* * *

Saan läbi kirjanduskursusel mainitud muinasfilmi (1922, rež. Fritz Lang) Dr Mabuse, der Spieler I osa. Tegelikult filmil osi ei ole, kõik 4½ tundi oli jutti, aga nüüdisvaataja jaoks on YouTube tükeldanud filmi 2½- ja 2-tunniseks osaks. Väga lahe, dekoratsioonid, kostüümid, meik ja kaameratöö on huvitav (1922, rõhutame), aga juhtun ühest kunagisest Aksella Lutsu intervjuust teadma, et tollane filmigrimm oli tumelilla, mis teadmine paraku pisut vaatamist segab. Tummfilmil on see tore eelis, et vaadata saab ilma helita, tummalt, mis ei sega teisi inimesi, ega. Vahetiitrid on ainult olulistes kohtades, nii et dialoogist võib paljut ainult aimata, mis ühtlasi tähendas, et paljud tummfilminäitlejad jäid helifilmi saabudes liigse miimika ja vehkimise pärast tööta.