Kotijälituse veebileht ütleb hommikupoolikul, et minu kohver on saabunud Frankfurti. Kell 16.36 saan kõne, et kott on siinmaal kohal.
Salasõna saab korda. Vanas märkmikus on kirjas kas eelviimane salasõna või erineb see siis põhjalikult sellest, mida arvasin mäletavat. Tuleb luua uus, mida kerge meeles pidada. Eesti kolleegidega uusaasta muljetamise koosolekul sai kuulda, millelaadseid salasõnu keegi kasutab, aga mul on eri kohtades siiski eri salasõnad, ei saa nende põhimõttestki rääkida.
Ühe teabeotsingu süsteemi salasõna ma ka enam ei mäleta, märkmikust ei leia, aga selle jaoks uue salasõna loomine on inimlikum, link ja klõps. Kasutan salasõna loomiseks lausa uut põhimõtet.
Kirjutasin siin eile 35-megasest jõulumeilist, mis saadeti asutuses sadadele aadressidele. Täna tuleb siis itiabist meil, kus just see meil palutakse kõigil ära kustutada ja prügikast tühjendada. Kujutan ette, mis ruum postiserveril vabaneb.
Lõuna paiku veel seiklusi, millest ei saa kahjuks täpsemini rääkida, kuivõrd see on asutuse salajane siseteave. Ühelt poolt tavatu palve, teisalt tavatu usaldus ning minu otsustada on, kas teen täpselt raamatu järgi või usaldan vastu.
Aga millest saan, on teine tavatu lugu, kuidas tõlgitavas tekstis on sisu järgi mainitud minu alma mater'it, aga nimi on segi aetud sarnase nime, kuid teistsuguse ampluaaga õppeasutuse omaga. Õiendan. Asi läheb kaunis segaseks (ei usuta, lubatakse teksti koostajalt järele küsida), aga õhtuks olen leidnud inimese, kelle sõnu tekstis osundati, ja otse talt järele küsinud. Ootame vastust.
Pärast tööd lennujaamas koti järel. Ongi minu kott! Ei pea kuhugi alla kirjutama ega midagi.
Kirjutan elus esimese prantsuskeelse meili, mis ei ole seotud tööga.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment