Uus bussiraamat edeneb meeletu kiirusega: majast töökohani 73 lk, töölt poodi 5 lk, poest majani 62 lk, kokku 140 lk! Raamatu sisuks näib olevat see, et USA ei olnud 1930. aastate lõpukski 1929. a majanduskriisist korralikult välja tulnud ja leiutati, et uue majanduskriisi vältimiseks tuleks alustada sõda Saksamaa vastu (kes oli tulnud), et siis saaks Saksamaalt kõigi leiutiste patendid endale. Ja nõnda sündiski ja kogu sõjajärgse tööstuse vägevus transistorist ja reaktiivlennukitest kuni antibeebipillide ja mängukarudeni põhineb Saksa leiutistel. Paah. Paranoidkirjanikke on ka mujal maailmas, mitte ainult Eestis. Viidatud on põhjapanevaile allikaile nagu autori enda raamatuile ja Wikipediale ning lennukipiltide asemel on mudelipildid. Taolist kirjandust ei saagi aeglasemalt lugeda, äkki hakkab külge.
On kerge sula, lund on pisut vähem kui eile, puud enam valged ei ole. Kirikmäel on kellelegi mets ette jäänud ja maantee servast tehakse kummaltki poolt 50 m ulatuses lageraiet. Nojah, eks metsikud metsloomad, kellest Kirikmäe metsad ju kubise, või muidu autode ette karata. Või siis on tulekul ...mis selle Bush-vanema-aegse ülikõrge USA riigitegelase nimi oligi, kes 1990. aastate algul käis Tallinnas ja enne tema käiku Pika Hermanni juurest pargist kõik põõsad maha raiuti?
Muidu on tööl hullumaja edasi. Kuulujuttude tasandil peaksin homme terve päeva istuma teises majas koosolekul, aga ametlikku kutset ei ole ja ma ei tea, mis kell ja kuhu ning kas üldse minna. Küsin järele; selgub, et eks kuskil ole kellelgi pühade ajal mõni meil lugemata jäänud. Muidugi oleks kõige parem, kui ma minema ei peaks ja saaks vihtuda terve päeva tööd teha; toimetamisel on näiteks üliraske pikk tekst, millest aimdub asjatundlik tõlkija, aga suhteliselt võhiklik eelmine toimetaja, kes on olnud seda tüüpi, et paneme aga ilusa eestikeelse sõna ega ole suurt tundnud komareegleidki, kuigi see peaks olema ju elementaarne, et kui sisu ei mõista, pannakse vähemalt komad õigesse kohta.
Kui ülehomme on lumi veel maas, kavatsen kaduda kosutavale päevasele pildistamisretkele metsa.
Hilisõhtul saan kirja vanalt väga kaugest sugulasest sugupuu-uurijalt, mis ühelt poolt on tore, et elus ja kirjutab, aga teiselt poolt annab teada, et mul on sugupuuseltsi liikmemaksud mitu aastat maksmata. Vastan, et maksan heameelega nii takkajärele kui ka, kui võimalik, mitmeks aastaks ette. Oleks toetajaliikme staatus, oleks veel toredam, et maksa korraga nagu 10 aasta eest ja edasi ole eluaegne liige, nagu olen näinud mõningatel muudel ühingutel.
Mis taas tuletab meelde, et mu jõulueelsele järelepärimisele Berliini tehnikamuuseumisse, kuidas saaksin toetada nende Fw 200 Condori taastamist, ei ole ikka veel vastatud; eks mu erameiliaadressi lõpus ole
.com nagu enamasti on spämmil; töölt saata oleks jube uhke (eriti tänu poolele leheküljele prantsus- ja ingliskeelsele lahtiütlusele meili enda lõpus), aga asjakohatu. Küsimuse tingis see, et muuseumi kodulehel oli ainult märge, kuidas toetada nende mingi muu lennuki taastamist. Eelmisel nädalal aga leidsin mitte muuseumi, vaid taastusmeeskonna enda veebilehe, kuhu kavatsen ehk tulevikus kirjutada ja järele uurida. Näib, et tehnikumeeskond on lennukiga umbes samaealine, paariteist mehe summaarne vanus olevat tuhat aastat. (Hilisem lisandus: tehtud! Jõulude 2010 eel oli ilmunud veebileht, millel konkreetsed kontaktandmed.)(Kohe pärast seda, kui ma selle Condori taastamise projekti avastasin, arutasime lennukihuvilisest sõbra M-ga teemal, miks lennuki nimes on Condor C-ga, kui saksa sõnas Kondor on K. Leidsime, et ükski autoriteetne algupärane saksa allikas ei nimeta seda lennukit mitte kunagi K-ga.)
No comments:
Post a Comment