Eile õhtul meenus, et 7. jaanuar na tuttav kuupäev, ja siis tuli meelde, et see on päev, mil tullakse lugema soojusarvesti näitu. Juba umbes detsembri algul tulnud sildil, mille pistsin nagi vahele, on kirjas, et tuleb kella 10 ja 12 vahel. Ei mul ole siis aega kohal olla. Seega ma kööki ei kraami.
No kopp-kopp käib ukse taga tunduvalt varem, umbes viis minutit enne seda, kui peaksin liigutama hakkama. Olen hästi kuss, nagu mind ei oleks kohal. Tean, et sellisel juhul tuleb lugeja uuesti laupäeval. Õnneks ma teda teel välisukseni ei näe.
Tööl on uus salasõna meeles.
Vastus saabubki ja nagu oletatud, on jutt siiski minu alma mater'ist. Samuti saabub ka kliendi vastus ning kõik on rahul ja õnnelikud. Saan algatuse eest koguni kiita.
Soome keele huvilistele: leht Iltasanomat vahendab utoopiat, milline arvati 1959. aastal Nõukogude Liit välja nägevat 1. jaanuaril 2010. Hiljem ilmutab sama ka mingi Eesti leht.
Üks soome kolleeg on avastanud raamatu, mis kuulutab, kui kurjad ja pahad on toiduainetes olevad E-ained, ning usub selles sisalduvat kogu maailma tõde. Jälgin arutelu ja itsitan mõttes. Paari tiiru järel lähevad nimetatud kolleegi sõnavõtud juba õige pikaks ja kui ma neid viitsiks lugeda, siis saaks teada õige palju tema tervisliku toitumise filosoofiat. Mainigem ka see pisiseik, et kogu soome keelerühm suitsetab.
Toimetatavas tekstis on teadmeteos ja avalikusega suhtlemine.
Õhtupoolikul sajab lund, suisa räitsakaid, maas on sentimeetrine lumekiht. Kohalik leht kirjutab, et lund on sel talvel olnud nii palju, et teedesoolamise sool on otsas. Ja mu lootusele leida vihjet sellele, et see ei ole sõidukeid, sildu, jalatseid ja teeäärseid taimi hävitav naatriumkloriid, vaid mingi peenem segu, saan vastuse, et see tuuakse otse soolakaevandusest. Nii et on ikka NaCl kahjuks küll.
Soojusarvesti mees on läinud laisaks, selmet panna ukse alla silt, et tuleb laupäeval, on pannud sildi, et üldse ei tule, lepi kokku uus aeg, muidu võtab näidu laest, sest kokkulepitud ajal teid kohal ei olnud. Täpselt samasugune „kokkuleppimine” kui hilisel rublaajal oli poodides kokkuleppehind, mille kohta mu ema ostjana ütles, et temaga ei ole kokku leppinud keegi!
Leian ka põhjuse, miks korteris on paljuvõitu äädikakärbseid. No köögikapi peal on kilekottide all kilekott, milles kolm viinamarja (mis seal olnud umbes kuu aega) ja mustmiljon äädikakärbest; samasse on ununenud ka pudelist ja viinamarjamahlast tehtud äädikakärbselõks, mille vedel osa on umbes paksu supi konsistentsiga ja seintel veel päris palju elusolevaid kärbseid. Uhh, rõve. Ma ostsin täna paki rõvedust nimega kärbsepaber, aga probleem on selles, kuidas saada kärbsed istuma just selle peale ja mitte lakke ega seinale.
Vaatan jõuluks saadud Eesti nukufilmide DVD-d (Elbert Tuganovi ja Heino Parsi filmid). Sellel on nukufilmid „Hiirejaht” (1965, milles muusikahuvilised võivad kuulda noore Arvo Pärdi kirjutatud tvistiviise), „Park” (1966), „Operaator Kõps seeneriigis” (1964) ja „Nael” (1972) ning eluloofilm „Aja meistrid” (2008; seda IMDb-s veel ei ole), millest vaatan poole.
Ma neid nelja vana nukufilmi lapsepõlvest telekast üldse ei mäleta, vist paar korda ainult näidati igaüht neist. Tuganovi teist filmi „Põhjakonn” (1959) ei ole ma näinud üldse. DVD autorikaitseteates on sõna „autoriõigused” poolitatud kui „auto-riõigused”.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment