Tagasi maalt, mille elanike enamiku meelest on õige ja hää lõhkuda pesitsevate lindude pesi, rüüstata muistiseid ja varastada intellektuaalomandit ning mille pealinna linapea on avalik riigivastane ja issand näeb, aga ei mürista. Viimatimainitu on külinud linna täis enda pildiga propagandapilte, millel hoiab käes silti „VAHETUS”, mida alguses väärlugesin kui „VALETUS” ja mis elavalt meenutab algkoolivenna fabulatsiooni, et tegelikult ta ei olegi tema, vaid endamoeline robot, õige tema seisab kodus kapis ja ta saab ennast robotiga igal ajal vahetada, lüües vastu külge ja hüüdes „Vahetus!”. Vohh.Nagu teada, on mul elustiili iseärasusest terav haistmine – päevasel bussisõidul N. kreisilinnast Kilulinna ärkan kaks korda selle peale, kui ees istuvast dementsest vanurist eraldub vaikne pahvak vanaduse lõhnu. Ka esimesel lennukisõidul pannakse mu haistmismeel proovile, nimelt määrab kuri saatus mu kõrvale istuma suure juuksepahmakaga saksa noormehe (umbes taolise, nagu kellel on filmis „Malev” Muhu lahingu järel reha seljas), kes on pead pesnud viimati umbes veebruaris.
Mõlemas lennukis antakse süüa. Mõlema lennu väljalend hilineb, aga soodsa tuule tõttu jõuab esimene lend vahepeatusesse (= maandub) peaaegu õigeks ajaks. Tore, et ümberistumiseks (= maandumisest järgmise õhkutõusuni) on aega poolteist tundi ja ühest lennukist mahatulek ja terminali sõit, teise väravasse jalutamine, pikk bussisõit teisele lennukile ja veerandtunnine ruleerimine kaugeimale rajale mahuvad sinna sisse ning veerand tundi jääb ülegi (mitte ei anna võrrelda kuivamisega Tallinna lennujaamas, kui pidin tunnikese ootama isegi seda, millal saan koti ära anda). Mõlemad lennud on ka täitsa täis. Täitsa täis tuleb ka eelviimane buss, millega lennujaamast ainsa inimesena linna poole sõidan, nimelt täitub buss linna serval lõunamaise nooruse ja elurõõmuga.
Puhkusenädala jooksul toimunust. Esiteks sai palju nalja käekellaga ja kui ei oleks ukseluku tegemisi jälginud ja kapitaalset luku taha jäämist ennetanud, siis oleks ka vast luku taha jäänud. Nõndap siis sai ette uus lukk veel enne seda, kui vana täitsa katki läks.
Kellalood on sellised, et isetäpsuv käekell püsis Eesti ajavööndis peaaegu terve nädala, aga siis eelviimasel ööl otsustas Saksamaa saatja signaali kätte saada ja ma arvasin pool järgmist päeva, et kell on tund aega vähem kui tegelikult. Alles see, et käekell näitas üht ja arvuti teist aega, lahendas saladuse. Teisalt jäi seega ära kella õigekskeeramine lennukis, mis kestnuks hulk aega, sest minuti- ja tunniosutite keeramine 1 tund tagasi tähendab nende keeramist 11 tundi edasi, mis toimub iseenesest ja piinava aeglusega.
Sel kellal on päikesepatarei, aga Eestis oli toas nii hämar ja õues vaja nii paksu käist, et kella aku sai kolm korda tühjaks. Kaks korda laadisin lambivalgel ja kui lõpuks päike välja tuli, siis sättisin kella aknalauale peesitama, nii et kell sai sealt vast mitmekuise käimise jagu paargu juurde.
Kui lehes kirjutatakse kraanaga katusepanekust, siis tegelikult toimub sarikate kraanaga mahasaagimine. Teame-teame kraanameeste toimetusi. Märgid näitavad, et ajaloolisele hoonele tuleb lamekatus. Miks mitte, aja märk. Peaasi, et suisa maha ei lammutataks. (Ja lugege ka kommentaare: kes arvab, et lugejate enamik kiidab heaks, et toredasti tehti, kui lammutati, sellel on muidugi mõista taas õigus... Welcome to Estonia!!)
Lugesin läbi kaks raamatut ja tüki kolmandatki. Läbi said Piret Eno [Raua] ja Aino [Perviku] tütre, Reinu ja Mihkli õe Raua „Printsess Luluu ja härra Kere” ning Eda Kalmre rahvaluuleuurimus „Hirm ja võõraviha sõjajärgses Tartus: pärimuslooline uurimus kannibalistlikest kuulujuttudest” (II trükk). Esimene oli vahva, hoogne ja toredate piltidega nüüdisaegne muinasjutt, teine ärgitas mõtlema, et mida aeg edasi, seda rohkem ähmastub piir mälestuste ja muistendite vahel (isegi kui inimesed sündmusi tõeks kinnitavad), ning et rahvaluule teke ei peatunud Jakob Hurda aegu, vaid kestab üha edasi.
Isegi kinus käisin. Seansi esimene film oli Hoshi no Koe ja sellele järgnes tunnine programm Jaapani lühikesi animafilme, üks toredam kui teine. Põhifilmi eestikeelsed subtiitrid olid kaunis virtuaalsed ja vene subtiitritest nõnda sünkroonist väljas, et kaheldavasti ei olnud kumbki sünkroonis filmi endaga. Nõnda siis lasin filmil ilma teksti suuremat süvenemata voolata ja peab ütlema, et istusin tooli naelutatuna, silmad pärani, visuaalne ilu oli võimas.
2 comments:
Vareste osas võiks vahest ehk ka eriarvamusele jääda (no ajastus, jah...) sest padurohelise loogikaga peaks ka umbrohukitkumise kui koletu kuritöö kasvava taime suhtes ära keelama.
Ja minu kogemus kelladega nt on eriti veider - nii mehhaanilised kui elektroonilised on mõnd aega pärast käe peal kandmist imelikuks muutunud. Nt jääb 10 min. vahele (muudmoodi ei oska asja nimetada, kogu aeg on õige ja siis avastad rongijaamas, et rong läint'). Või paar tundi (aga seda vähemalt märkad). Kindlasti on mingi seletus ja ilmselt veider, kui kellasseppade näoilmeid arvestada (no sel kellal ei ole küll mitte midagi viga! kõõrdpilgu saatel).
Point ei ole varestes, vaid linnupesade lõhkumises!
Sul ilmselt ei ole ka olnud pimedat lemmikvarest, keda oled käes hoidnud ja käest toitnud ning ravida üritanud, või siis varessõpru, kes metsas kohe lähedale lendasid.
Koolipõlves oli käekell, mis osteti mulle I klassi mineku puhuks ja mis kaheksa aastat hiljem jäi (vähemalt kahest kellassepa juures käimisest hoolimata) seisundisse, et jäi päevas vähemalt kaks tundi taha. Tahtis ähedat raputamist, näiteks heinategu. Edasi tuli pikk nn surnud sugulaste käekellade periood, mis lõppes ligi 18 aastat kantud kella korpuse purunemisega sel kevadel.
Post a Comment