K, 982. päev: wiggy wiggy scratch yo yo bang bang

Hommikuks jäetud prantsuse keele harjutused sisaldavad paha üllatuse, nimelt et raamatust tuleb teha harjutus, mis algul seletab, et ega prantslased oska asju selgesti rääkida, jahuvad maa ja ilma kokku, ning siis on ülesanne, et kirjuta neid õpetussõnu järgides kirjand. Teemadeks vanad tuttavad „Televisioon ja vägivald” (mis teema kangastab mu vaimusilma ette kodumaise teleseebi „Kodu keset linna”), „Geenmuundatud taimed”, „Tuumajäätmed”, „Väeteenistus või palgaarmee” ning nõrganärvilistele „Kodustöötamine”, „Sotsiaalne Euroopa” ja „Kuidas kaunistada kontorit”. No sure või ära! Esimene mõte on kirjutada nii geenmuundatud taimedest kui ka tuumajäätmetest, nimelt seda, et inimesed, kes usuvad feng shuid, helendavaid kive ja kõiksugu muud pahna, peaksid hoidma selle koha pealt suumulgu kinni. Kui aga lähen arvutisse, et kasutada loovalt masintõlke abi, juhtub, et annan hoopis akuutset terminiabi, mis on mõistagi palju toredam kui prantsuse keele kirjand.

Prantsuse keeles räägime täna muu hulgas raamatulugeja õigustest – et mida igaüks meist kasutab ja mida ei kasuta. Kellegi prantsuse kirjaniku koostatud õigusi on kümme ja ütlen, et mina ei kasuta lehekülgede vahelejätmise õigust (vaid libistan silmad diagonaalis üle, kui ikka tõesti on väga igav), aga see-eest kasutan hoopis raamatu lugemata jätmise õigust, näiteks kõik need Dan Brownid, Harry Potterid ja Paulo Coelhod. Seepeale hüüatab üks lätlastest, et Harry Potter, see on ju nii põnev, et tema küll huviga loeb, kuigi ta tütrele ei meeldi. „Tütrel on sul aru peas,” mõtlen endamisi (ja selles ei ole ka midagi imestada, sest eks tal ole ju pooled geenid isalt, arvab hiljem E, kui ma talle seda lugu räägin). Meenub ka kurb lugu, kuidas hea sõber mitme aasta eest soovitas, et vat ta on avastanud toreda raamatu, mida ma peaksin ilmtingimata lugema, pealkirjaks „Da Vinci kood”. Mu kommentaar sellele oli napp „jaa-jaa...”

Tööl on tänase päeva jooksul vaja valmis saada sisekaemuslik aruanne. Olen selleks puhuks kohal poole üheksani ja muudkui kirjutan. Linnas on Vabaduse pst kinni, sinna pannakse asfalti, liiklus käib uskumatult kitsaid kõrvaltänavaid mööda. Viimased poolteist kilomeetrit tulen jala.

Uued tilinad on toredad, mul hakkab bussirahva rõõmuks tulema korraga taskust Cartmani räppi (tekst vt siin).