Mu raamatukogu täieneb taas kord raamatuga keeles, mida ma ei oska (HCL ja Wartberge kroonika leedu tõlge).
Postkontori platsi alt uus kuukaart, jaamapoes. Peatus enne korterit algab ilusa ilma puhul suur ummik, kõnnin viimase peatusevahe jala, kui maja ette jõuan, bussi veel ei paista (st buss ei ole jõudnud ümber nurga, mis on poolel teel).
Liftis on joodiknaaber, kes sõidab niisama üles-alla ja suitsetab. Nähes hetkelist kõhklust mu sisenemisel, sõimab ta mind terve tee üles, millest ma saan aru õnneks ainult sõnad mon dieu, edasine on arvatavasti rõve sõim prantsuse keeles. Kilulinna karastusega ent suudan terve tee hinge kinni pidada.
Eile õhtul vastu rõduust pekselnud põrnikas lebab täna oimetuna rõdul selili. Välimääraja teatab, et see on maipõrnikas ja talle meeldibki pimedas vastu valgustatud aknaid pekselda. Algul arvan ta surnuks, aga pikapeale hakkab koiba liigutama. Välimäärajas on suurte tundlatega isase pilt ja see on kas emane või vastu akent prõmmimisel nudistunud tundlatega isane.
Vaatlus näitab, et akna taga laulev „kuldnokk” on tegelikult musträstas:
No comments:
Post a Comment