Vara hommikul käin siinmaa ainsal märgalal vaatamas, kas konnad on juba väljas. Ei ole. Väljas ei ole ka loodushuvilised, olen ruutkilomeetril ainus inimene. Looduskaitsealal veedetud kahest ja poolest tunnist olen ligi poolteist linnuvaatlusmajas, raske objektiiv statiivi otsas. Linnuelu on, nagu varemgi, tagasihoidlik (laugud, tuttpütt, sinikaelpardid, kühmnokkluik, tuttvardid), uute tulnukatena kormoranid ja kaks kanada lagle. Pärast saan välimäärajast teada, et viimased nii sügavale sisemaale ei peaks sattumagi, lähim talvitumiskoht on Põhjamere rannik (E arvab, et äkki on loomaaiast plehku pannud).
Vaatlusmaja ümbruses on karjäärivesi väga selge (näeb vähemalt meetri sügavusele, nt mida luik põhjast nämmutab). Midagi eriskummalist ei juhtu peale järve tagumises servas toimuvate paljude laugutülide. 
Saan teada, et kuigi õues on umbes 12 kraadi sooja, peaksid kuuris olema käes kindad, sest kätel hakkab külm. Objektiivi moondekate oleks ka päris tore (teeb vaiksemaks ja aknaaugust on otsa vahest näha).
Lauk peaks kindlasti olema aukohal usuelus, sest et ta mööda vett joosta suudab, või siis Okinawal, The Karate Kid'i vanamehe kodumaal.
Kui majakesest väljun, et tiiruga tagasi bussi peale jõuda, jõuan esmalt kraaviga eraldatud saarekesele, millel on hulk istepinke ja silt, et see on loodushäälte kuulamise saareke (põnev, sest paarisaja meetri kaugusel on maantee). Maantee äärde kaitseala värava juurde on pargitud auto, mis näitab, et kaitsealal on veel keegi. Linnutornist kostabki jutukõma ning üles roninuna kohtan kaht piltnikku: vanemal on üksjala otsas toru Canon EF 300 mm f/4L ja nooremal käes Canon EF 300 mm f/2,8 IS. Mis minul oma Sigma objektiiviga sinna asja ja ega kolme inimese jaoks tornis ruumi ei ole. Imelik on see, et nad on kruusaaugu poole seljaga ja sihivad hoopis võsa. Õige põnev on aga see, et nooremal on seljas moondelaiguline kuub ja selle peal ruumiline moondesärk. Viimane on eriti kohatu, sest esiteks nad on tornis, mis inimese suhteliselt hästi varjab, mitte lagedal, ja teiseks on neil käes fotoka küljes suur valge objektiiv, ja valge on värvus, mida suvisel ajal metsa alt kohe kuidagi ei leia. Teel bussipeatuseni kohtan neid kaks korda veel ja siis on noorem oma ruumilise moondesärgi ära võtnud ja on moondekuue väel. Mainigem, et see on kõige tavalisema rohelise-pruuni-beeži mustriga, millest praegu on looduses ainult pruuni.
Päeva ülejäänud osas „Dibley vikaari” I hooaeg.
No comments:
Post a Comment