Puhkan. Jätkan XVIII sajandi kirikuraamatu puurimist. Kahtlasel viisil ühes mind huvitavas talus (taludes elas enamasti mitu peret ja sündivus oli muiste suur, sest praegusaegseid muid ajaviitevõimalusi ei olnud) raamatu 30 aasta ehk inimpõlve jooksul kedagi ei sündinud. Leian teisest XVIII saj raamatust vajaliku sünniteate umbes viie minutiga ning pärast mõningast mõtlemist kaugeneb sugupuu üks haru kaks põlvkonda (hakates kaheldavasti kokku ulatuma kahe muu haruga, mida loodetavasti selgitab selle teise raamatu läbikaevamine).
Ilm on selge, puud on helerohelised, päike paistab, kuigi on suhteliselt jahe. Tore, et õietolmuhooaeg on siin juba läbi ja Eestis ei olnud veel alanud.
Käin õhtul uisutamas. Puhastusjaamas on lõhna rohkem kui rubla eest (inimese nina on evolutsioonilistel põhjustel selle lõhnastiku suhtes eriti tundlik), ümbersõitu on veelgi kitsendatud, rattureid ja uisutajaid on liikvel rohkesti. Tõkkepuu on ära võetud, aga edasine lõik vesiveskini on märg. Tagasi, postkontori juurde, sealt suur rühkimine ülesmäge maksimarketi juurde (keskmiselt 6% tõus, meetrilaiusel kõnniteel on valdavalt kiviparkett või krobeline asfalt; üleval on kohati silte, et rulluisutamine lubatud, ning sellest hoolimata meeldivalt sile asfalt) ja siis allamäge korteri suunas. Kõrgmetsa kiriku ees tuleb suunduda plaaditud kõnniteelt sõiduteele, mis on auklik. Teen tiiru kiriku tagant läbi, sattudes valele teeotsale, jõuan üks kvartal liiga vara kesktänavale tagasi. Majas uiskudel korteriukseni: ja õige vigur algab alles korteris sees, sest kuidas saada uisud jalast nii, et kuskilt ei ole kinni hoida, esikus suurt kuhugi istuda ei ole ja maha ei prantsata?
Saabunud on telefoniarve. Neljast nädalast kolm skaipimist on vähendanud arvet üle kahe korra.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment