Bussiga lennujaama. Esimesel lennul olen kohal nõnda vara, et olen algul ootesaalis ainus inimene. Lennuk pakitakse täis, on sama Dash 8/400Q, millel teatavasti käivad rattad alt ära omatahtsi ja kui neid üksvahe soodsalt saada oli (sest muud lennufirmad müüsid enda omad maha), siis siinmaine lennufirma kasutas juhust ja ostis juurde. Istekoht on tagareas ja peale ning ka maha pääseb tagauksest. Õhus on lennuk (turvavöötulukese kustumisest süttimiseni) 16 minutit, mille vältel antakse eine.
Vahemaandumise lennujaamas on aega mitu tundi. Kuivan, eksin peaaegu ära (terminal on mõlemas küljes samasugune, suunataju kaob, vaata või kompassi), pildistan lennukeid (kõheldes, ega see teguviis kahtlane näi, ehk siis hoides fotokat kotist väljas võimalikult vähe).Teisel lennul on lennuki tagaosas kahel real suisa siinmaine fraktsioon.
Lufthansa eesti hoiatustekstil on parem sõnastus (elektroonikaseadmed) kui Estonian Airi omas (mäletamisi elektroonilised seadmed). Kahtlustan, et selle on tõlkinud lausa tõlkebüroo.
Lennuterminali uksel võetakse minu ees rajalt maha tumedatverd habemik ja kontrollitakse dokumente. Kotikarusselli ääres nuusib narkokoer ja siis jalutab nuuskides kotilindil. Mis õnn, et ma alles lähen külla kahele koerale, mitte ei tule nende juurest koos nende lõhnaga ja karvadega asjade küljes. [Pühade ajal õpetab telekas, et kui narkokoer teie asjade juures elevile läheb, tuleb seletada, et need on vanaema rohud. Loodame, et asi nõnda tõesti ka oli – sest ega siis telekas valeta – ning meenutagem seda, kuidas kunagi olnud paljudel sportlastel astma, ning mainigem (sest seda teie meenutada ei saa, sest te seda ei tea), et ühe mu klassivenna väitel olnud ta rahakotis saladuslik „isa raha”, mida ta mingil juhul ei tohtinud sõprade heaks kulutada.]
No comments:
Post a Comment