Lähen hommikul kättpidi hooga vastu üle riiuli ääre ulatuvat raamatut, millel on järjehiodjaks vahel mall. Malli nurk läheb katki, sõrmenukk kah.
Hommikupoolikul äkiline koolitus (ette teatati pool päeva), kus kohtun kolleegidega, kes viis aastat tagasi üks oli õpingukaaslane ja teine õppejõud. Nime kirjapaneku sabas kohtun soomlase L-ga, kes korraldab ise matku ja lubab tulla laupäeval eesti seltsi matkale.
Koolitus on udutamisvastase võitluse aastapäeva ettekanne. Huvitav ajaloolisest vaatenurgast ja sellest, kuidas veebitekst erineb paberitekstist: ei ole vaja hakata alguses heietama asutuse ajaloost ja ülesandest (mille peale meenub näiteks üks Eesti haigla, kelle arvates satuvad ta kodulehele välismaalastest eelkõige investorid, mitte patsiendid).
Üks töökaaslane magab tagareas, nägu lae poole, lõuad laiali.
Tuleb vahetult ülemuselt meil käsuga kirjutada enesekaemuslik aruanne. See on siis käes, algab kalendrite ja märkmete läbikaevamine.
Jätsin kodutööde parandamisel arvatava kehvima töö viimaseks ja nõnda see oligi: tekstis mainitud temperatuuri −140 °F teisenduseks oli saadud −310 °C. Selle eest tuli mõistagi kriitiline viga ja märkus, et uurigu ise järele, miks päriselus sellise mõtte avaldaja pipramaale saadetaks. Jätan selle ka sulle, kallis lugeja, mõistatada!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
kuulub rubriiki: väävelhapet on kõige parem vedada kullast tsisternides, sest kuld happega ei reageeri.
Nii kontrolltöös olla olnudki.
See meenutab mehaanikaõpikus olnud ülesannet, et miks ei saa suure peegelteleskoobi peegel olla peegelkihiga kaetud vahtplastist.
Post a Comment