L, 794. päev: nagu ratas

Täna öösel läheb Kuu üle Sõela, nagu ma siin nädala sees suure hurraaga teatasin. Olen pannud kella kella kolmeks helisema. Väljas on küll särav kuupaiste, Kuu on kõrges taevas, aga hakkan kahtlema, kas ma ikka viitsin jalutada umbes 2 km jahedas hommikus oru vastaskaldale põlluserva kohta, kus saaks segamata vaadelda (kui üleminek oleks kasvõi kaks tundi varem, saaks vaadata rõdult). Planetaariumiprogrammist järgikontrollimine näitas, et tegelikult varjutab Kuu siit nähtuna ainult ülemised paar tähte. Kuu faas on sedavõrd suur (73%, kui ma ei eksi), et ereda Kuu kõrval ei ole Sõela tähed hästi näha.

Pärastlõunal, kui päevane ere päikesepaiste on orusügavuse varjulise raja kastest hästi kuivatanud, käin üle hulga aja uisutamas, tavaliste uiskudega (2. VIII proovisin uusi nelikrulluiske, mis oli suhteliselt pelutav kogemus). On tore, uistajaid on täna isegi vist rohkem kui jalgrattureid. Üks, kes must kaks korda mööda purjetab, meenutab riietuselt seda õpetajat, kes mul seondub fraasiga tõõstamje aahvi mjeere põõhjast; uisulaagrid on tal liiva täis, krigisevad nii et valus kuulata, mille peale mõtlen, et laia kuidas tahes, aga mu uisulaagrid on paremas korras. Kohati on rajal puulehti ja -oksi ning vihmaga teele uhutud liiva, aga kogu tee on kuiv. Sõidan veskini ja tagasi, u 7 km, 39 minutit. Mõnus.

Ainus intsident juhtub umbes sekund enne rajalt ärakeeramist, kui hobuse sitakuhilast möödamanööverdamisel läheneb tagant kärsitu jalgrattur ja laseb hoogu vähendamata kella; tulemusena kakerdan eest ära. Jään küll püsti, aga satun soovitud kohast päris mitme meetri kaugusele.

Eile loetud fotoajakirjas Digital Photography olnud vihjed innustavad mind pühendama öösel mitu tundi pildistamisele ja tegema sellise pildi:



Nagu varemgi öeldud, tehke järele või ostke ära.