Natuke rohkem hommiku poole käin uusi uiske proovimas, esialgu tagasihoidlikult, ülituttaval jalgrattateel maja vastas. Iga algus on raske! Esialgu kipun tasakaalu kaotama koguni suunas, mis seniste rulluiskudega (mõnel pool ka peenelt reasrulluskudeks nimetatud) igati turvaline, nimelt üle varvaste. Samamoodi vehin kätega, kui kand liiga äkki kohale jõuab, isegi kaks korda.
Kartsin, et uute uiskude suure laiuse tõttu on oht neid teineteise taha takerdada, aga seda siiski ei juhtu. Aga mure on hoopis teisal: et uutel uiskudel on sõltuv vedrustus ja seega mõningane rula-efekt, on väga raske hoida otsejoont. Selgub, et kui ma vasakut jalga suudan enam-vähem maapinnaga risti hoida, siis paremat mitte ja see uisk kipub sissepoole kaarduma. Edasiminek on vaevaline ja arvan targemaks otsa ringi keerata juba veepuhastusjaama lähima nurga juures. Tagasitee on õige pisut vähem vaevaline, võib-olla on see pisut allamäge. Komberdan üle laudadest jalakäijasilla ja allatulekul vaen, kus oleks õige koht käsipuust lahti lasta ja alla veereda – nendel uiskudel pidavat väidetavasti saama sõita ka mööda põikilaudisega teid ning kruusateed. No saabki, eriti allamäge. Ülesmäge korterini ma seniste oskustega veel igaks juhuks proovima ei hakka, pealegi kui asjapuud tõesti meenutavad väikesi vankreid, nagu näiteks üüritakse Tallinna loomaaias põngerjate vedamiseks (lugesin viimati seal muide sildilt „vanurite laenutus”, oleks äge teenus, miljon kasutust).
Niisiis, kola kotti, uisud näppu ja korterisse tagasi. Tõhus treenimisvahend igatahes, veerand tunniga higi lahti.
Poole ühe paiku asutan taas uksest välja, eelkõige uut kuupiletit ostma, millest mul on mälestus, et selle müügikoht postkontori platsi all on laupäeviti lahti kella üheni. Jõuan paar minutit enne nagu pangaröövel ja kuigi läbi klaasseinte kedagi ei paista, on uksel kiri, et kaheni, uksed avanevad ja küll tuleb ka teenindaja ning saan pileti. Jalutuskäigul pangaautomaadist tunnelisse trepi kaudu, kust ma varem kõndinud ei ole, leian ka postkontori tunnelist avaliku käimla, hea teada.
Seejärel suvalise bussiga jaama, jaamast tagasi Jaama tänava elektroonikapoodi, kus natuke uurin fotoprintereid (piltide säilitamine ainult elektroonilisel kujul on ühest küljest hirmus mugav, aga teisest küljest üldsegi mitte). Katsun peas ühitada valikut ja fotoajakirjades nähtud soovitusi. Tulen tulema.
Edasi põhjalikult toidupoes.
Õhtupoolikul on kavas minna E-chi linnakesse uudistama õhupallivõistlusi, aga ega ma viitsi. Skannin viimati kodust toodud paberpiltidelt neid pilte, mille negatiive mul enda käes ei ole (pulmad, juubelid ja matused).
Aga täiesti ilma pildistamata täna ka ei jää. Sobivaid modelle leidis öösel aknalt ja päeval laest (ning ärge küsige, mis kondiväänamist nõudis laes oleva ämbliku pildistamine, kui mul nurkpildiotsikut veel ei ole: ämblik oli, nagu öeldud, laes ja teravustamiseks pidi vaatama fotoka pildiotsikusse ehk seisma, pea kuklas, tooli peal, hoidma fotokat kulmu peal ning kõverdatud põlvede ja reielihastega muutma fotoka ja kogu enda kere kaugust ämblikust, millimeeterhaaval).
No comments:
Post a Comment