L, 746. päev: seiklusjutte maalt ja tornist

Hommikune väljumine kuidagi viibib. Kui lõpuks jaama jõuan, on rong ära läinud; kui kassasaba ära seisan, on järgmiseni 45 minutit. Mõtlen, kuidas võiksin seda auku veeta: läheks õige loodusmuuseumisse looduspiltide näitust vaatama. Et 15 minutiga ei jõua, võiksin minna parem ülejärgmise rongiga, seega oleks muuseumis aega 15 min asemel 1 h 15 min.

Kõnnin alla loodusmuuseumi, näen näituse ära (need on lennuki pealt tehtud aerofotod veidratest maastikest), siis tahan näha siitmaalt leitud kivistisi, siis polaaralade erinäitust, siis jäälinnu topist – ja kui kella vaatan, näen, et soovitud rongini on aega umbes 10 minutit. Jaama on umbes kilomeeter, nii et võib-olla jõuan. Aja säästmiseks sõidan alt orust liftiga üles. Muidugi on just vajalikust kohast kõnnitee kinni, ühtki silti ei ole, kuidas üldse üle tänava saada, tuleb kõndida väga pikk ring, mille kestel jään ma ka sellest rongist maha. Teen mõne pildi ka kesklinnast, kuhu satun harva. Taevas rulluvad ähvardavad pilved.

Kõnnin Jaama tänava elektroonikapoest läbi ja saan moraalset julgustust (hinnavahe T. linnakesega on müstiline). Jaamas aega üle poole tunni (ja ma ei ütle, mis oli mu esmane mõte, kui nägin leheputkas kohaliku kõrguse perekonnaliikmete näopiltidega postkaarte).

Kui olen rongis, kallab kõvasti vihma.

T. linnakeses on kavas hankida vajalikud asjad kohe seapildiga elektroonikakaubamajast, mis on jaamast üle tänava (mälukaart ja ekraanipuhastuslapid – miskipärast elab siinmaa justnagu veel kineskoopkuvarite ajastus, sest müüakse kas puhastusvahendeid, mis TFT-kuvarit ei puhasta või mis tunduvad olevat klaasi puhastamiseks, neid ma TFT peal kasutada ei julge – klaas on keemiliselt väga püsiv materjal, kardetavasti TFT kattekiht ei ole). Topin seljakoti poe kappi ja riputan kaamerakoti õlale. Sisenemisel kuulen selja tagant kurja tädihõiget, et kas mul on fotokotis fotokas sees. Vastan, et on küll. „Kas Te tahate poes pilti teha?” küsib tädi [meenutagem, et täti on soome keeles leebe sõimusõna]. Vastan, et ei taha, ma lihtsalt ei taha fotokat kappi jätta. Tädi kinnitab, et see ei lähe mitte (ma ei saa aru, kas see, et ma fotokaga siseneda tahan, või see, et ma seal pilti teha ei taha) ja et ma pean fotoka nende kätte andma. „Mida??” küsin üle, sest sama hästi ju võiks riputada fotoka ukse kõrvale seina löödud naela otsa; tädi läheb üle märkide keelele ja näitab käega, et andku ma fotokas poeskäigu ajaks neile. Vastan, et seda ma küll ei tee. Tädi ei ole sellise olukorra jaoks ilmselgelt programmeeritud ja ta kostab, et „tut mir leid”, et mingu ma siis minema. Ja lähengi. Sellesse poodi ma enam jalga ei tõsta, vaid viin raha hoopis nende konkurendile. Ja nende meilispämmist loobun samuti.

Teisalt on see huvitav poliitika, soovitan kaupmeestel ja muudel teenindajatel võtta kasutusele mujalgi: näiteks lähed kirjatarvete poodi, jätad kõik pliiatsid ja märkmiku uksehoidja kätte; lähed bensiinijaama, tühjendad kogu kütusesüsteemi pudelisse, annad jaamas olemise ajaks töötaja kätte hoiule; lähed pudukaupade poodi, annad nahkrahakoti uksehoidja kätte; lähed riidepoodi, koorid end alasti; lähed prillipoodi, võtad enne prillid eest; ja lähed hambaarsti juurde, riputad hambad varna.

Samas on konkurendi fotoosakond teadaolevalt üks kalleimaid fotopoode maamuna peal, mis paneb pisut kahtlema, et äkki peaksin ühe 8 GB mälukaardi asemel investeerima sama raha nelja 2 GB mälukaarti, mida saab Kirikmäe prismast; aga samas ega ma julge Kirikmäe prismast nii keerukat tehnikaasja kui mälukaart osta... neil on seal tehnikakaupadega mingi totaalne kvaliteediprobleem, nagu olen mitu korda kogenud.

Teine ja hoopis suurem mure on see, kuidas käitub konkurent kliendiga, kes siseneb poodi seljakotiga, mille sees on fotokott. Aga juba uksel tervitab suur silt, et neil on hoolikas videovalve, ja eeldatavasti valvatakse ka seda, et ma tõesti ei topi omale asju seljakotti. Saan mälukaardi ja pärast pisikest otsimist (ülemiselt korruselt) ka puhastuslapid.

Ja siis sisenen kõrvalkaubamajja, et pisut näppida vihmakindlaid soojustamata matkariideid (mu ainus vihmakindel matkajope on soojustatud ja küllap ka tuisukindel). Kui sisenen, hüüatavad turvaväravad korraks, aga ma ei saa aru, kelle peale. Et ühegi tuulejaki peale süda rõõmust lausa ei hüppa, lahkun midagi ostmata; ja trepi juures hüüavad kellad juba uuesti. Tunnen, kuidas mu saksa kõnekeele oskus kuivab raginal kokku. Kassast saadetakse onkel asja kontrollima. Teatan, et ma ei ole siit midagi ostnud. Onkel vaatab mu punnis seljakotti jube kahtlustavalt ja uurib, et mis mul seal sees on. Fotokas ja meediapleieri puntras juhtmed on mu arust need, mis väravad kisama panevad. Kõige pealt tuleb aga välja elektroonikapoe kilekott, mida nähes poeonkel rõõmsalt hüüatab, et proovime algul seda; see panebki väravad kisama. Ta hõõrub seda vastu letti ja teatab, et proovigu nüüd uuesti. Proovin (ikka veel mureliku südamega, sest fotokas on kotis edasi ja kõrvaklapijuhtmed ikka puntras), aga enam ei kisa.

Rongini on aega kuus minutit, kuhu ma ei jõua. Kõnnin rahunemiseks pisut peatänava kõrval rahuliku rööptänava kaudu ringiga fotopoeni, mis on juba kinni, ja siis otsustan uudistama minna linnakese peamist vaatamisväärsust Musta väravat, kuhu sisse ma varem jõudnud ei ole.

Mulje on ülihea, teen palju pilte. Värav ehitati umbes aastal 180 (ei, ei ole null puudu), pidavat olema suurim säilinud Rooma-aegne tervikehitis Saksamaal ja on alles tänu sellele, et tornis elas XI sajandil erakuna kreeka munk Siimon, kes kohe pärast surma pühakuks kuulutati ja kohe seejärel neljakordne väravahoone kirikuks muudeti (ainus lammutus oli ühe torni IV korrus, sest kirikul oli vaja ainult üht, mitte kaht torni). Valdav enamik muid Rooma-aegseid muistiseid lõpetasid oma maise olemasolu keskajal kivimurruna, millest siis Siimoni kirik säästus. Siis XIX sajandi algul käis kohal Napoleon, kes arvas, et Rooma-aegse värava võiks taastada, ja kirik (peale arvukate reljeefide ja konsoolide ning all pildil oleva apsiidi) lammutati ümbert ära.



Kui kella vaatan, on rongini taas napp veerand tundi aega ja astuda on kümmekond minutit. Mõni minut kulub selleks, et väljapääsuvärav avaneks (ma algul kõvasti vajutada ei tihka, aga tuleb siiski, nagu proovib vahepeal samuti hätta sattunud paar). Kiirustan aga jaama poole ja loodan salamisi, et äkki jääb rong hiljaks. Suur on minu rõõm, kui tabloolt näen, et jääbki, aga perrooni number on mitte läbisõitva kaugrongi oma, vaid siinmaise susla oma. See seisab perrooni ääres ja on sellise näoga, et kohe paneb uksed kinni. Mina ei ole ainus, kes rongi peale jookseb, küll aga ainus, kes kummastki vagunist vaba kohta ei leia.

Istun praktiliselt veduris ehk suures tamburis, kus on klapptoolid ja jalgrataste hoiuruum ning vedurijuhiruumi klaassein. Minu kõrval istub siinmaa konduktor, kes enne piirijaama loeb ajakirja, siis aga tõuseb püsti ja hakkab pileteid kontrollima. Teisel pool ja vastas istub kolm siinmaist noorsandi, üsna lõbusas meeleolus, aga kellaaeg on veel kaunis varane ja konduktori isik näib nende aktiivsust kenasti pärssivat; vaatepilt on kahtlemata huvitav antropoloogia vaatenurgast (eks inimeste vaatamine ole niisama põnev kui loomade vaatamine, neid on ka kergem leida). Pärast kükitab konduktor vedurijuhi juures (küllap istub madalal taburetil, et vaadet ei segaks vms).

Hästi näeb ka, mida teeb vedurijuht, ja võib täheldada, et kui tal on aknad teatud kombinatsioonis lahti, saab ta vilunud kombel teha rahus suitsu nii, et juhiruumist (mille uks on lahti) ei imbu haisupoegagi.

Rong siseneb linna lõunaküljest, nagu ikka pärast tugevat vihma.

Saan kenasti bussi peale ja sellega korterisse. Üks lavendlipott on õied norgu lasknud, kastan ja jäädvustan õite kerkimise (siin oli ka video, mis on kahjuks ära kadunud).

Skannin 1997. a Saaremaa-käigu pilte ja olgu maailma hiilguse möödumise näiteks kaks Kuressaare kindluse läänebastioni pilti, vahe ligi üksteist aastat: