P, 795. päev: rohkem kui tuhat

Ja nüüd oleks paslik kirjeldada eilse pildi saamislugu (mis on väga pikk).

Ajakiri vihjas, et tähistaevapiltide kokkumonteerimise tarkvara saab kohast startrails.de. Seal oli omakorda vihjatud, et pildid saab järjest teha palju lihtsama meetodiga kui intervalomeetriga (või siis arvuti juhituna): tuleb käsijuhtimises panna peale suurim ava, tundlikkuseks ISO 400, säriajaks 30 s, suum suurimale lainurgale (sellel objektiivil saab suumi sellesse asendisse lukustada), käsitsiteravustamine lõpmatusse (igaks juhuks kasutan vana fotoreporterite võtet, et teibin teravustamisrõnga paigale), sisse lülitada sarivõte ning kinnitada päästik allasurutud asendisse. Viimase saab lihtsamini teha kaabelpäästikuga [ei ole trosspäästik, kaamerasse läheb juhe], vajutades selle kinni aegvõtteasendisse. Valgetasakaal peaks ka olema muu kui automaatne. Proovisin järele, mis värvustemperatuur lageda linnalähedase taeva jaoks kõige rohkem sobiks; näis olevat nagu 4500 K (vt eilne pilt). Pika säriaja müravähendus olgu sees. Salvestusviis olgu JPEG.

Probleemid:

• ühe kaadri müravähendus kestab ligi 40 s;
• aku kestab ainult umbes kaks tundi (vahetamiseks tuleb fotokas statiivilt maha võtta, sest külgkallutamise kinnitushoob jääb akuluugile ette); mul fotoka eraldi toitejuhet ei ole;
• mul ei olnud väärtus 4500 K salvestatud, mis tähendas, et pärast akuvahetust lülitusid sisse salvestatud seaded, kus värvustemperatuur oli 7500 K, seega tuli enamikule piltidest taevas kollakas. Et pildid olid salvestatud JPEG-is, ei saa pärast värvustemperatuuri enam muuta.

Pildil on näha ka neli lennukit või meteoori ning tõusev Kuu. Erinevalt eelmistest (1990. aastate alguse) objektiividest on objektiivitehnika arenenud selliseks, et kaadris olev Kuu enam ei tekita objektiivis sisepeegeldusi, which is nice, tuleb panna kõrva taha.

Pilte on kokku 315 (esimese võtteaeg on 22.26, viimasel 4.20, edasi läks pilve). Hõlmatud aeg on seega kokku 5 tundi 54 minutit, aga 315 × 30 s = 2 h 37,5 min, seega saab sellise tehnikaga hõlmata ainult 44% kogu võtteajast.

Võimalusi: kui saaks kaamera kinnitada teleskoobimootori külge, mis keeraks kaamerat sünkroonis tähistaevaga, saaks jäädvustada taevast pika säriajaga (st palju seda, mida silm ei näe) ja meteoore. Meteoore nägin nende paari minuti jooksul, kui algul värvustasakaalu katsetades ja hiljem akut vahetades rõdul fotoka juures passisin, mitu korda.

Kui päeval üritan tehtud 315 ülesvõtet animeerida, märkan, et kella 1.50 paiku ilmub lehise tagant laik, mis tähtedest aeglasemalt ülespoole liigub ja kell 2.26 kaob. Mis see on, ma ei tea; kui oleks tänavatule peegeldus, siis oleks see paigal fotoka suhtes; kui oleks udukogu või komeet, siis oleks paigal tähtede suhtes; aga ta liigub mõlema suhtes. Ja kui see oleks mööda andurit allavajuv kübe, siis liiguks ta pildil otse üles, aga liigub hoopis poolviltu ja paistab ka, et ebaühtlaselt. Kõige loomulikum seletus on, et see on tänavatuledest valgustatud, võrku mööda askeldanud ämblik! ☺

Siin on seitse pilti, mis lõigatud piltidelt välja samast kohast; tähenimed on vabavarast Cartes du Ciel (tähtkujud: Aur = Auriga = Veomees ja Lyn = Lynx = Ilves). Pange tähele, kuidas laik liigub tähtede 41 Aur ja ψ1 Aur suhtes (piltidel olen järjekindlalt nimetanud psiid ksiiks, ega ma kõike ka peast tea):



* * *

Õhtul aga lähen uisutama.

Uisutan kohast, mille nimi meenutab kuulsat india laulu Girly Man, 15½ km linna poole. Ülimõnus, eriti viimased 3,3 km, mis on 3 m laiune praktiliselt tühi ja üpris sileda pinnaga peaaegu täiesti tasane rattatee. Puulehti, puuoksi ega hobusesita kuhilaid ei ole üldse.

Kohaliku pühapäeva­pildistajate klubi tänane teema on ilmselt rongi­pildid, sest jaamas kõnnib piltnikke kahtlaselt palju, kulm kipras, mõnel fotoka pisiduse suhtes eba­loomulikult suur statiiv või fotoka ja rongi kohta ebaloomulikult väike välklamp.

Rada läheb piki raudteed ja algul on kavas alustada teed E-sillast, aga vahetu vaatlus tuvastab, et jalgrattateeks nimetatav asi kulgeb tegelikult mööda maanteed, kus ma uisutada ei taha, isegi mitte vaiksel pühapäevaõhtul. Seega tulen E-sillast kaks jaama tagasi ja panen Girly Mani jaama silla juures uisud alla. Sillalt paistab lossitorn, lipp otsas.

Esimene kilomeeter läheb mäkke ja selle otsas on pink, millel istun ja kougin parema uisu alt eile kinnijäänud puulehe, mis teeb koledat häält. Tee on kuiv, puulehti palju vähem kui maja juures rattateel ja, mis peamine, laiem kui meeter. Liiklust praktiliselt ei ole. Paari uisutajat näen, jalutajaid, vist ka paar jalgratturit.

Tee kerkib üle raudteetunneli suudme, läheb kaarega mööda neemikust, mille alt raudtee läbi läheb. Neemiku peal on äkiline langus, millest tulen alla teosammul, valmis maanduma mururibale tee ja aia vahel. Tee läheb pisut kena heinamaa ääres, siis laskub teine sats, ristudes maanteega. Parem jalutan muruservas alla.

Edasi läheb tee jõe ja mäe vahel raudteejaama poole. Jaamas on parasjagu rong, kui ma seal oma ligi 450-kilomeetrisest rulluisukogemusest hoolimata tasakaalu hoidmiseks kätega vehin. Leian, et rulluisutamine on nagu prantsuse keele õpingud, et tee palju tahad, ikka oled algaja.

Jaama järel läheb rattatee sillal üle raudtee. Seda tõusu ja pärast laskumist olin pisut kartnud (sest see on rongist hästi näha), aga on tegelikult tühine asi.

Pisut maa pärast on vesilinnuse varemed, mida varem olen vaid rongiaknast näinud. Nüüd siis näen kaks korda lähemalt ja ilma rongiaknata. Uiske ei viitsi alt võtta, üle vallikraavi silla ma uisud jalas ukerdada ei taha.

Linnuse­külast edasi kerkib tee karjamaal muudkui ülespoole, kohati on üpris järsk, teisalt aga on toredaid vaateid.

Siis ühtäkki avastan, et olen kerkinud jõest ligi 40 m kõrgemale ja algab vaeva­rohke laskumine. Kes M-chi alevis kuulis pühapäeva­õhtul jubedat valju prääksumist, siis see oli mu uisupidur, mis selle 40 m ja 1 km peal kulus 5 mm madalamaks. Alevit läbides on uiskudel püsimise kindlus juba väga suur ning viimane ots enne sihtjaama on ennist mainitud mõnus sile rattatee. Unustasin uisukella maha, nii et ma ei tea, mis kiirust ma seal arendan, aga kiirus on üpris lahe. Jaamas 25 minutit rongi tulekuni uiskude ärakoukimist ja päikeseloojangu vaatamist.

Pärast linnas jalutan jaamast bensiinijaama poe kaudu järgmisse peatusesse ja sealt bussiga tagasi korterisse (pimedas uisutada ei taha). Tore oli.