N, tagasisõit

Pikk nädalavahetus oli löömingurohke: laupäeval löön elus esimest korda golfipalli, pühapäeval löön telefoni katki ja esmaspäeval löön hulga raha uute telefonide peale laiaks.

Vana telefon purunes ikka ametlikult, ekraanil pilt must, kuigi taustavalgustus kuskil nagu hõõguks ja häälitsused on ka nagu kõik korras. Et see on aga puuteekraan ja füüsilisi numbrinuppe üldse ei ole, on telefoni sisse lülitadagi võimatu, sest ei mina mäleta, kus ekraanil nupud millimeetri pealt asuvad, aga noh SIM-kaartide PIN-koode on vaja. Seega olen üle ööpäeva täiesti mobiilitu ja tunne on imelik. Ei oskagi enam nagu ilma elada – näiteks kuidas saan teatada, millal hakkab mu ühissõiduk saabuma punkti B, et mulle tuldaks vastu ja juhatataks punkti C? – Ei saagi; tuleb vastu tulla hulk aega varem valmis.

Selgus, et ainus kahe SIM-kaardiga telefon, mida Eestis müüakse, on seesama Samsung, mis margi töökindluses ma nüüd kõvasti kahtlen (mingi viis kuud käis ainult, ma ei jõudnud ekraanilt kaitsekilegi ära võtta ega meili seadistada). Seega ostan kaks ühesugust SonyEricssoni ja tagasi on kahe telefoni kaasastassimise rõõm. Eks sellel ole ka teatud eeliseid – kui üks kaduma läheb, saan helistada teisega ja kuulata, kus heliseb (mitte otsida korteris kolm päeva, nagu keegi just feisspukis kirjutas). Muidugi tehnika on edasi läinud ja kahe esimese päevaga ei ole ma veel välja mõelnud, kuidas telefoni kaameraga pildistatakse. Klõpsu nagu teeks, aga kuskil pärast pilte ei ole. Ees seisab ka kahe telefoni samas konfiguratsioonis hoidmise ponnistus. Segimineku vältimiseks panen mobiilidesse eri keele ja eri taustapildi.

Raamatuhangetest sain omale (küll ise ostetuna) maastikufoto raamatu, väga uus (2010), paiksel sirvimisel leidus sealt hulk kasulikke nippe (kui just ma parimal värvika sügise ajal ei ole prantsuse keelekursusel asumisel).

Tagasisõit oli veel igavam kui minek, ei juhtunud üldse mitte midagi põnevat.

Esimene lend toimub Eesti Õhu „uusima” lennukiga ES-ABP (EA mestis alates aprillist, kuigi iga juba üle 15 aasta; täpne mark on B737-528), mille väljumine hilineb paar minutit, sest – lenduri teatel – kruvitakse parasjagu mingit osa kohale. Aga how it comes, et Eesti Õhk on ainus lennufima, kes käsib visata üleriided üles kappi või eesmise istme alla põrandale, keelates hoida rõivaid süles või eesmise istme küljes nagis?

Teisel lennul näen, et siinmaa metsades (nagu „suures” laanes, kus käisin sõbrapäeval) hakkavad minema puuladvad kollaseks. Sügis tuleb.

Õhtul korteris kuulen suurt lennukimürinat ja näen, kuidas lennuvälja poolt tõuseb E-3F AWACS. Ohhoo, ma ei ole taolisel ajal kunagi varem korteris olnud (sest nad proovivad lennuvälja ainult äripäeviti). Ja mul eelmise nädala Kuu-vaatlusest statiiv keset tuba ka püsti valmis. Seega tassin kohale teleobjektiivi ja jään ootama, sest eks läbistarti proovita mitu korda. Kui ainult seda va pimedust peale ei tuleks...