Skannin vanu negatiive. Järg on sedamaal, et skannimata on veel ainult 10 filmi negatiivi ehk umbes 250 kaadrit. Slaididega on olukord vähe keerukam, neid on veel skannida umbes poolteist tuhat.
Eile hommikul skannisin maalt naabri kuurist leitud unikaalse negatiivi, mis võetud ilmselt 1988. või hiljemalt 1989. aasta suvel ja kus ilmutusvigadest ning aastakümnete kõntsast hoolimata võis mitmel kaadril olijaid isegi ära tunda.
Päeval vaatan History Channeli dokumentaali Life After People (samanimelisele sarjale alguse pannud erijagu, 2009), kus on muu hulgas meeldejääv lõik Pripjati linnast vingt ans après: kuigi 1986 kohe pärast pauku oli radioaktiivsus nii äge, et metsas surid puud, kasvab samas nüüd noor mets ja kogu mahajäetud tsoonis vohab metsik loodus. Mis ühtlasi meenutab mu lemmikfilmi lõppu ja tõdemust, et jahitud üliolevus, kellel oli voli elu anda ja võtta, oli tegelikult elu ise ja elu tappa ei saagi.
(Eks vaatasin seda viimati puhkusel jälle, nagu ikka, ja leidisin, nagu ikka, jälle uusi asju: et mõlemal peategelasel on sealkandi inimeste jaoks erandlikud sinised silmad ning filmi arvukate tegevusliinide seas on kunstiliselt tugevamaid ja nõrgemaid ning viimaste seas on ka peategelaste hõredavõitu lembeliin.)
Aimdusega, et täna on selle suve viimane päikesepaisteline puhkepäev, pean plaane minna sõitma jalgrattaga, aga kumbki plaan ei vii kuhugi. Üks plaan (Maaselja seni käimata loogad) hääbub seetõttu, et vaja oleks sõita umbes 60 km ja laskuda maanteel mõnikümmend meetrit, siis rattateel umbes 10 km edasi-tagasi ja viimane ots lineaarselt lõpp-punkti; alternatiiviks kohalesõit esimesse huvipunkti liinibussiga, mis käib ainult laupäeval ja sõidab paarikümmet kilomeetrit arutud poolteist tundi. Teine plaan, mille teen pühapäevaks, läheb mööda kohalikke piiriäärseid maanteid ja peaks näitama kauneid maastikke. Ilus valgus oleks õhtul, aga siis on valgus vastu ja jõeorg võib olla varjus. Seega peaks minema hoopis hommikul, mil aga praegu on juba külm ja udu. Kuldset õhtuvalgust lubab umbes tunniks ja veerandiks, mille aga nurjab ebasobiv bussigraafik (ma ei taha väga mäkke sõita, eks ju) ja siis pärast aknast välja vaadates leian, et hinnanuksin oma sõiduvõimet veidi üle ja jäänuksin pimeda peale (mis teisalt polnuks suur probleem, sest mu jalgrattal tuled on ja lõpus läinuks teekond mööda eraldi rattateed).
Vahepeal silitan pisut lemmiklaeva 1:200 pappmaketi ehituskomplekti (mõttega, kas peaks äkki hakkama ehitama või tellima juurdekuuluvad peened metallosad või konstrueerima selle järgi mudeli SketchUpis), mille muude allikate loetelus on viidatud mu muiste koostatud teemakohasele veebilehele. Esimest korda märkan, et saksakeelse jutu ingliskeelne kokkuvõte on kuidagi väga tuttava sõnastusega.
Facebookis on leht „I fucking love science” postitanud geenimuundamise rajaja pildi ühes meenutusega, kuidas geenmuudetud organismid on aidanud näljast päästa miljardeid. Paraku on pimedusega löödud isegi selle lehe lugejad, kes tuhandete kaupa kooris hüüavad, et aga GMOd on ju „pahad”. Naah, kui alternatiivid on, kas surra ikalduse tõttu nälga või kasutada mitteikaldavat GMO-toidutaime, siis valikut tegelikult ju ei ole. Kunagine ühikatoanaaber märkis taolise suhtumise kohta, et inimestel on liiga palju vaba aega (või, nagu joonistas klassik, uinuv mõistus sünnitab koletisi). Siingi helge sõnaga meenutatud bengali korterikaaslane ühes teises ühikas, kes sai korteris hakkama paljude veidrustega, aretas tööl riisi, mida saaks kasta mereveega.
Kuulen pöörase loomaloo teemal „hakkaja taks ja naabri küülik” ning pakun, et kord jõuab see maailma linnalegendide varamusse ja keegi enam ei usu, et see on päriselt toimunud, nagu on juhtunud looga „töömees pani maha vaipa ja kaotas suitsupaki”, mida kuulsin 1987 aastal võtmes „tead, mis juhtus meie klassivenna M-ga?!” ja mis umbes 1988 ilmus Pikri tõestijuhtunud lugude rubriigis, aga mida linnalegendide spetsialistid arvavad tunduvalt vanemaks (1964) (mis muidugi ei välista õrna võimalust, et ei Mistra-panija ega Tallinna koolinoore pere teadnud sellest rahvaloost õhkagi ja pisitragöödia toimus täiesti sõltumata uuesti, aga ka mitte võimalust, et lugu mõeldi välja M-i kiusamiseks). Kui aga uskuda ülalviidatud veebikohta, siis on sama toimunud USA küülikutega alates 1980. aastate lõpust (ja ikka kellegi tuntud inimese lähituttavaga – nagu linnalegendid ikka). Samas on mõlemal lool tugevaid rahvajuttude (muistendite vms) tunnuseid: need juhtunud rääkija tuttavaga (mitte kunagi tema endaga), konkreetses kohas, „hiljuti”.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment