L, 2022. päev: India modernvestern

Vaatan tervikuna ja järjest läbi Bollywoodi filmi Kites (2010), mis ühelt poolt on nagu tehtud Lääne publikule, aga teiselt poolt on ikka tavaline India film: nõretavalt kurb (musklis meespeategelane nutab sageli ja lahinal), tants ja pillerkaar on, isegi tants vihmas ja varjuteater on, uskumatud võitlusstseenid nõndasamuti. Naispeategelane on võetud Mehhiko seebist (sõna otseses mõttes, olnud naisnäitleja filmidebüüt, rohkem mänginuvatki Mehhiko seepides). Kokkuvõttes muidugi komöödia. Mõlemad varasemad katsed vaadata sumbusid umbes veerand tunni järel; ei suutnud ennast sundida vaatama isegi sellest hoolimata, et kaameratöö olevat väga hea ja lugu jutustab tantsuõpetajast, keda kehastab üle India – maailma suurima kinoriigi – tuntud filmitantsija. Täna siis vaatan.

Filmi narratiiv on moodne ja hüppab ajas edasi-tagasi: algul on, ütleme, A, siis jätkub ajas A miinus kolm kuud (nagu ütleb ekraanil kiri) ja sealt edasi, siis vahepeal jõuab jälle A-sse, siis nagu sündmustiku järgi peaks olema A-st hulka edasi, aga filminarratiivi järgi on ikka A. Nagu Indias kombeks, näidatakse algul tsensori lubatähte ja vahepeal on teade, et nüüd tuleb kinos vaheaeg.

Teises pooles on märulit rohkem ja mõne minuti sees on tagaajamine kuumaõhupallidega, täitsa „Viimse reliikvia” stiilis „öelge mulle, kes Te ikkagi olete?”-stseen, pangarööv koos põgenemisauto juhi osutumisega hinduks, kellega peategelane muidugi kohe sõbruneb, ning New Mexico kauboide ja politseijuhmardite vahel põhjalik kõmmutamine, kus keegi ei lange ja kumbki osapool ei märka, et nad lasevad paukpadrunitega. Filmi lõpus saab paha teenitud karistuse ja moel, mis jätab rahule ka nõudliku Lääne vaataja.

Kõrvaltegelased on muidugi karikatuursed ja vaataja naer on garanteeritud. Peategelased on siivsad ja enne pulmi niisama tantsivad, ujuvad, mängivad, naeratavad ja õpetavad teineteisele lollusi.

India filmis erakordsed olnud filmi mitu muusikaasjaolu, nagu et lausa mitmes laulus laulab peategelane ise (kes muidu ei laula, ainult tantsib), et üks eriti imal laul vedeles 20 aastat helilooja (kes juhtumisi on peategelase näitleja onu) sahtlis ja et tagaajamise (loe: bensiini laeni täis politseiautode lennutamise) kohas on taustaks eriti pingeline laul. See, et film on üles võetud Las Vegases, New Mexicos ja Texases, India filmis enam ebatavaline ei olevat. Mis versioon Saksa plaadil on, ma ei tea, sest India versioon olnud 2½ tundi, USA kinoversioon 1½ tundi (teine montaaž, jutt inglise keeles, tantsudeta), aga plaadil on 2 tundi, koos tantsudega ning jutt on algses hindi, inglise ja hispaania keeles.