Tulemas on enneolematu üllitis: selle blogi sõnavara loetelu. Lasin aprillis korpusetarkvaral koostada kõigi sõnade loetelu, mida olen nüüd ligi pool aastat läbi käinud ja käsitsi taandanud algvormideks (alles väga hilja sain aru, et saanuksin seda veidi mehhaniseerida). Täna läbindan R- ja S-tähe ning enamiku T-tähest (sõnani tume), nii et peagi saab valmis.
E loeb vahepeal ette Eesti ühe tuntud ülikooli filosoofiateaduskonna selle semestri kursuste pealkirju, mille peale ütlen, et jätku järele, mis ta sellise totrusega rikub viimast ilusat suvepäeva. Nagu varemgi mainitud, oleks asjaomase ülikooli vaimu jaoks vaja eksortsisti ja see vaim võis olla kohane ajal, mil muu eluolu oli sumbunud õitsvasse sotsialismi. Samas praegu on eluolu hoopis teistsugune, nii et vanamoodi jätkamine on tegelikult mitte traditsioon, vaid anakronism. Teisalt võin mütsi ära süüa, et asjaomasest ülikoolist ei ole keegi tulnud äratundmisele, et see kunagist akadeemilist avatust sümboliseerinud ülikoolivaim tekkis ajal, mil ülikoolilinn oli ametlikult suletud linn.
Padjaraamat (Gigantische Visionen: Architektur und Hochtechnologie im Nationalsozialismus) kummutab levinud arvamuse, nagu rajatanuks 1930. aastatel Saksamaale kiirteevõrk sõjaliseks otstarbeks. Ei, kiirteed olid ehitatud sõiduautodele, isegi kui tollaste laiatarbeautodega sai täisgaasil kihutada (100...120 km/h) ainult vähe aega, muidu läks radiaator keema. Sõjavägi kasutas rohkem raudteed ja üldkokkuvõttes tegid õhust hästi nähtavad kiirteed sõjalises mõttes karuteene, aidates vaenlase lennukeil paremini orienteeruda. 1930. aastatel oli sõiduautosid liikluses veel vähe ja kiirteedel liikles võrdlemisi palju veoautosid (mis tollal olid üsna kerged) ja ekskursioonibusse.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment