Hommikul maja ees paistab, et eilne tormituul on rebinud mõne puu juba raagu.
Tööl südamlik ja konstruktiivne seminar tagasiside teemal, kus asjatundjad jagavad kogemusi ja muidu elutarkusi.
Külalised on meie üpris tagasihoidliku Eesti filmide varu kõik läbi vaadanud peale 2009. a tantsupeo DVD ja lauluväljaku 1988. a septembri massiürituse DVD (mis mõlemad on alles kile sees) ning küsivad, et ma maininud, et mul olevat ka „Viimne reliikvia” (mida ma ükspäev riiulist välja ei toonudki, et kes seda ikka näha tahab). No panen sellegi peale ja lustin laupäevaseid pilte töödeldes helitausta järgi ning lõpupoole käin vaatamas, kuidas näeb välja subtiitris tõlge (päeval olla vaadanud külalised „Kevadet” ja selle tõlge olnud väga hea). Ka külalised märkavad, et vend Johannes on keemik (teadmata mu suvist väikest ultimarelikvoloogilist uurimust, kus täheldasin sedasama), ja leiavad, et kohas, kus Agnes on pandud kloostrisse ja abtiss käib teda esimest korda ahistamas (verbaalselt), eitab Agnes kõike nagu partisan, ning et Agnes oli üldse üks vägivaldne daam (mis vahest seletab, miks on Gabrielil filmi lõpus sedavõrd hapu nägu, millest kunagi kuskil mingis ülevaates arvati, et Gabriel on vaba hing, aga nüüd näeb ta, et tema vabadust teostavad taolised talumatsid, kelle jaoks on peaasi lõhkuda, hullata nunnadega ja pista kloostrile tuli räästasse; aga tegelikult Gabriel lihtsalt mõistab, et ta tore poissmeheelu on nüüd läbi).
Ja selle mõtte ütlen ma ka siia juurde, et tingimata on vaja teha „Viimne reliikvia” uusversioon legodega.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment