2.7.12

E, 1965. päeva õhtu: väikene ultimarelikvoloogiline uurimus

Õhtul vaatan hoolega filmi „Viimne reliikvia”, mida hoolikalt, üksi ja tähelepanuga vaadanud ei ole ma neli aastat. Märkan jälle uusi asju.

Värvid on digitaalsest taastamisest hoolimata ikka pisut luitunud. Vahest aastal 2002 ei suutnud tarkvara endist värviküllust taastada; lapsepõlves kinost mäletatud värvikus võib olla muidugi subjektiivne – siis oli ka rohi ikka rohelisem ja taevas sinisem ning värvide kontrast muu mustvalge kinoga väga suur.


Küsimusele „Mis sitikas see ikkagi võiks olla?” on vastus leitud. Raamatul roomab kollaserv-ujur (Dytiscus marginalis).

Gabrielil on jalas nii tihked püksid, et kahes kohas paistab nendest läbi aluspükste kontuur. Ivol on pisut kottis jäigad nahkpüksid.
„Meil tuleb mõelda kloostri kaitsele.”

„Kloostrit kaitseb püha reliikvia, igasuguse õnnetuse eest!”
Vend Johannes ja abtiss mängivad malet nuppudega, mis kujutavad muistseid eesti sõdalasi (valged) ja raudrüütleid (mustad). Vend Johannes mängib valgete ja abtiss mustadega. See kunstkäsitöö on kaugelt parem kui muu filmibutafooria, mistõttu võib arvata, et see on kelleltki laenatud ehtne kraam. Kuskilt nagu mäletaks, et kellelgi eesti kunstitegelasel oli enne sõda selline komplekt (Tubin?). Ei mäleta, et filmi malendite teema oleks läbi käinud „Viimse reliikvia” arvukast sekundaarkirjandusest.

Filmi jaoks ehitatud dekoratsioonid on Eesti mastaabis väga suured (meenutagem ka unustuse hõlma vajunud teist ajaloofilmi, viis aastat hiljem tehtud filmi „Verekivi”, kus oli taasloodud kogu Harju värava kompleks koos mõlema eesväravaga ja Toompea linnuse orduaegne kapiitlisaal):

Kloostrihoovi nurk, kuipaljukest selle plaani 1960. aastatel teati

„OO, kes on see imeline preili?” ehk kloostrivärav seestpoolt

Värav väljast...

...ja küljelt ehk „Miks sa siin kloostris elad?”
  • Kogu kloostri värav (toimiva langevõrega!) ja selle tagune hoovinurk
Kuimetsa mõis ehk „Õhtuks on mõisameeste laager maani purjus!”
  • Kuimetsa mõis (mitte segi ajada ajaloolise, 1560. aastal põletatud Kuimetsa mõisaga, mis kuulus Tallinna tsistertslaste nunnakloostrile ja mille varemetest XIX saj algul on olemas joonistusi) – ma ei tea, kas seal oli kasutatud ka olemasolevaid ehitisi – koos pihtaia, müüri, torni, rõduga [Hilisem täiendus: see oli tervikuna butafooria ja ehitatud Lätti Koiva äärde Zīlesse, vt teatmeteos „Pilk reliikvia taha”.]
  • Kuimetsa ja kõrtsi magamistuba (mis võib-olla oli võtetel sama ruum, sest suurus ja ukse-akna-voodi paigutus on mõlemal sama)
  • Kõrtsituba
  • Kloostri kaks keldrit, skriptoorium, vend Johannese kabinet, malenurk, esik, väike kabel, trepikäik ja lõksuga koridor, kapiitlisaal

„Õiendus on ürikusse kantud!” ehk skriptoorium ühelt poolt

„Vend Albert! Jägala jõelt.” – Skriptoorium teiselt poolt
Varem arvasin, et skriptoorium on Kuressaare linnuse peakorruse ristikäigu loodeosa, aga ei ole, filmis on see laiem ja valgem ning võlvideta.
„Nüüd, kus usklik maailm on reformaatorite ja ketserite väärõpetuse läbi hukka
minemas, kus lokkab porduelu...” – ehk kloostri kapiitlisaal
Kapiitlisaal tundub nii autentne (võlvid tallinnapäraste kahemõikaliste vöönd- ja arkaadkaartega, aknaorvades pingid), et hulk aega mõtisklesin, kas Eestis on kuskil sellist saali – aga siis jälle leian, et romaanipäraste võlvikonsoolide reljeefid viitavad nagu varasemale ajale kui teised kahelöövilised saalid Tallinnas ja Kuressaares. Vahepeal arvasin, et äkki on see Tallinna tsisterlaste nunnakloostris (praeguses Gustav Adolfi Gümnaasiumis), kus on paar keskaegset saali, aga mille ilmet ma ei tea; vaatasin üle ja nägin, et ei, stuudio siiski: võlvid on liiga teravad ja vasakul ülanurgas lõpeb üks võlviroie enne lage. Üldse on filmikloostri arhitetuuris sageli kasutatud teravat lantsettkaart, mida Eesti kandis tunti vähe (Tallinna arhitektuuris kasutati peale tavalise gooti võlvi, mille võlvikannad ja -siir moodustavad võrdkülgse kolmnurga, sageli ka lamedamat võlvi, kus kaardus osade keskpunkt ei olnud vastaskülje võlvikannas, vaid veerandi võrra lähemal). Kindlasti stuudios tehtud kohtades (ja Nigulistesse ehitatud nunnarõdul) on võlvide asemel kas arkaadid või on markeeritud ruumi ühes nurgas ainult konsoolita võlvikand, ilma et teises nurgas oleks teist kanda või üldse oleks võlve. Stuudiovõlvkaartel puudub sageli lukukivi ja puhaskivide töötlus on jätnud ristuvad jooned, mida Tallinna ehituskunstis ei olnud teps mitte. [Hilisem täiendus: vaatasin viimati mööda Tallinna Pikka tänavat käies selle säilinud portaale (XV–XVI saj). Neil lukukive siiski ei ole.] Stuudiomüüridel (kloostri keldrid) on tasasest pinnast siin-seal eenduvad suured kivid, mida päris Tallinna müüritises ei olnud.

Kirikuvärava tõstesillapesades on jäljendatud puhasvuukmüüritist (kloostrimüürid on krohvitud ja lubjatud) ja see tõesti jätab ehtsa paekivimüüri mulje. Risbieteri elutoas (mis võib-olla on stuudio, aga võib-olla ei ole) on aknapalenditel lintvuugid. Risbieteri elutoa gooti kaunistustega rõdu (kust Gabriel alla kargab – kuuldavasti karanud Goloborodko omal algatusel kolme meetri kõrguselt alla juba casting’ul ja selle pärast rolli saanudki) on kindlasti butafooria.

Nagu märgatud juba 1993, paistab kloostri üldvaates nunnaklausuuri hoonestust üsna vähe. Nimelt kaevati see välja alles 1975. aasta paiku ja filmi ajal ei olnud selle kavatis teada. Võimalik, et seda oli osaliselt välja kaevatud ka varem, nt kapiitlisaaliga tiib, sest filmi kapiitlisaal sarnaneb tegelikuga üsna.

Talumehel oli väga tõsine riist...
...aga Ivo Scheckenbergi salga linnavurlel ainult puumõõk
Kohas „Iga mees on oma saatuse sepp” käiab mässaja mõõka tagurpidi (lihvitav serv endast eemale), mis paneb mõtlema, et see võib-olla on rauast ja päris ning mitte puust nagu ühel Ivo mehel kohas „Jõudu, külamees!”. Kuju poolest on käiatav mõõk XVI saj suur kahekäemõõk (mõõgaotsa ei näe, aga see pidi olema nii pikk, et seda ei saanud kanda vööl, vaid lahtiselt õlal). Eriti huvitav on detail, et käepidemest tera pool (kust mässaja hoiab käiates vasaku käega; paremaga hoiab terast) on ihumata osa, kus ajalooliselt võis olla nahast kate, millest sai võitluses kinni hoida ja kasutada pikka mõõka nagu teivast (teise käega hoides käepideme tagant otsast). [Hilisem täiendus: mobiilse interneti ja just käesoleva sissekande najal avastasin X 2015, et seesama mõõk ripub praegu kahekäemõõgana Eesti Ajaloomuuseumi relvakambris.]

Gabriel Kuressaares
Gabrieli august (Kuressaare linnuse Pika Hermanni isolatsioonišahtist) väljaõngitsemise kohas näeme, et köis on heidetud mitte sellest danskrist, mis paistab Pika Hermanni sillalt ja mida näeme „Malevast” väljajäänud materjali kohas „Korista ära, Uru, vend Hieronymusel juhtus enne Liivimaale minekut väike õnnetus!” ja mille ust näeb praegu piiskopi pidusöökideks kasutatavast dormitooriumist, vaid teisest, mis teenindas teist, praegu külastajatele avamata dormitooriumi köögi kohal. Filmitud on linnuse pööningult.

Niguliste kloostrikiriku kuues
Sama lähemalt, koos põhjalöövis seisva nunnarõduga
Tallinna kaubamaja avab uksed kell 9.00
Päälik peab kõnet!
Pirita kloostrikiriku sisemust etendab üsna edukalt Niguliste kirik, mis filmimise ajal oli veel täitsa tühi. Näeme peamiselt kesklöövi ja veidi põhjalöövi; esimene vaade on filmitud torni alt. Põhjalöövi on kitsendatud, sinna on ehitatud nunnade rõdu ja uus tagasein, kus on nunnaklausuuri uks koos selle kohal oleva surnukirstu ja abtissi rõduga (millelt pärast peab päälik kõnet ja pillub katki reliikvia). Paigaldatud on Pirita kloostris olnud rauast vahevõre, mis on seotud piilarite külge ja millel kesklöövis on tugijalad. See on Niguliste peaportaalist pisut ida pool, mistõttu filmis näidatav nunnaklausuuri uks avaneb põhjalöövi laiendusse. Niguliste kesklöövi ainsale säilinud keskaegsele piilarile on rangid veel panemata. (Neli kooripiilarit asendati XIX saj koos kooriümbriskäigu seina, koori kõrgseina ja võlvidega – välissein oli vajunud ja koori keskaegsed võlvid avariiohtlikud, kuigi juba keskajal osati piilarit vahetada nii, et selle toetatav võlv jäi püsima –, kesklöövi ülejäänud piilarid peale säilinu varisesid pärast sõda.) Pikihoone lääneseina ette on ehitatud kloostrikiriku läänesein koos tornialusesse avaneva peaportaaliga, kuigi kiriku loodenurgast puudub kiriku põhjalöövi vaadanud hagioskoop e vaateava, mis küll on olemas välisvaates. Seda seina näeb esimest korda kohas, kus Gabriel on just päästnud Agnese nunnaks pühitsemiselt, ja teine kord siis, kui kirikusse jõuavad mässajad, kellest üle näeb läbi peaportaali koguni kloostri kaitsemüüri (mis peab olema ehitatud seega Niguliste tornialuse lääneseinale).

Filmis on imiteeritud sedasi kaht kolmandikku Liivimaa ühest suurimast siseruumist! Filmi tegemise ajaks ei oldud veel lahti kaevatud ka kiriku põrandat, mis toimus alles 1975–1980 (link), millele viitab filmis hagioskoobi väga madal asend ja see, et ei ole teatud, et kooriosa neli keskmist piilarit olid kaheksakandilised. Piilaritest on järel paari kivikorra kõrgused kännud, mida kuni lahtikaevamiseni katsid pinnas ja rusud.

Niguliste on kindlasti ka vana von Risbieteri suremise kohas. Risbieteri magamistuba on põhjaeeskoja kirdenurk. Abtiss seisab tillukeses kabelis, kust praegu läheb trepp alla riidehoidu. Kui vana Risbieter on surnud, kõnnib abtiss läbi kahe poolega ukse, mis tema järel sulgub. See võib olla Niguliste peaportaal seestpoolt.

Vasakul peagi „Milline suurepärane värv!” ja paremal puudub lukukivi
Vend Johannes on keemik ja mõistuseinimene ning tema suurim mure on, et kloostri mungad on tainapead.

Kuigi filmi tegemisel võeti sihiks meelelahutuslik tinglikkus (toimetaja L. Meri sõnutsi: jutustatakse muinaslugu malbelt naeratades ja teades, et see on muinaslugu), on mõni detail väga täpne, nagu kloostri mõni siseruum. Teised jälle ei ole.

Üldiselt on pildi kompositsioon nauditav. Mängufilmides tavaliselt mõeldakse kaadri paigutus enne filmimist läbi (storyboard), inimesed ei peaks sattuma kaadrisse juhuslikult (ehkki hilisemas Eesti filmis näikse see saanud reegliks).

Näeme, kuidas Hans von Risbieter ja tema kaaskond saab mitu korda kitli peale, sest neil on liiga pikad mõõgad: Hansu sõber Delvig hukkub kähmluses, mis toimub kitsal rõdul, ja oma arust laulatusele sõitnud Hans ei saa pikka mõõka tupest kiiresti kätte.

Kuigi filmis langeb mõõga, noa ja kuuli läbi hulk inimesi, ei näidata tilkagi verd! Nähtavasti oli filmis kasutatud Nõukogude vabavõitlus sambo (samoohranie bez oružija – enesekaitse ilma relvata) rohkem vaenlast mõneks ajaks liikumisvõimetuks tegev maadlus kui surmamisviis.

Filmis hukkunute ülevaade:

  • 0:17 – Kuimetsa vallutamine. Mässajad litsuvad väravatest sisse tungides umbes kolm mõisameest surnuks. Võitluses kisatakse küll appi ja vägivallatsetakse mitut moodi, ükshaaval ja hulgakaupa, aga laipu näha ei ole.
  • 0:17:37 – mässaja pistab surnuks Delvigi.
  • 0:27:37 – kohas „Aga nüüd, kui soovite, olen võlur!” tulistab Gabriel püstolist tünni, kust kerkib munk, kes appi karjub ja vette vajub. See teeb Gabrielile ja Agnesele hirmsasti nalja. (Selle koha lisas käsikirja toimetaja L. Meri; stsenarist Arvo Valton ütles aastaid hiljem filmi mingi järjekordse aastapäeva puhul antud intervjuus, et tal on taolise vulgaarsuse pärast iga kord jube häbi ja ta paneb selles kohas silmad kinni.)
  • 0:36 – Agnese paha uni. Gabriel viskab kedagi noaga, Agnes laseb kedagi püstolist (pauku näidatakse kolm korda). Pärast on Gabriel maas sirakil.
  • 0:42 – „Jõudu, külamees!” Gabriel loobib ühele röövlile tuhka silma (see vähe kisab, aga peagi läheb üle), paneb põlema teise röövli särgi ja heinakuhja ning püüab end kaitsta ülekaaluka vaenlase vastu (kasutades nt selga võetud röövlit teiste vastu relvana). Keegi siiski ei hukku.
  • 0:43:12 – Agnes laseb püstolist surnuks ühe Ivo mehe. See on filmis teine selge tapmine.
  • 0:44:17 – „Sure, raisk!” Gabrielil on nuga kõril, kuid siis saabub Ivo („Mehed, mis siin sünnib?”) ja Gabriel jääb ellu – mõneks minutiks.
  • 0:47:19 – Ivo lööb Gabrielile noa selga.
  • 0:57:12 – vahepeal tervendatud Gabriel tulistab püstolist, külje all küünlad pühade õdede jaoks, vankrist tahapoole. Langeb hobune, ratsanik kukub ja jääb maha. Hobune tõuseb.
  • 0:58:12 – Siim tõkestab silla, üle tala kukub ratsanik, jääb maha.
  • 0:58:15 – Siim tulistab äsjalangenu püstolist, kukub järgmine ratsanik. (See tiine hobune, kes sillalt vette kukub, sai ratsaringkondades ringelnud pärimuse järgi filmivõtetel surma, aga varss jäänud ellu jne.)
  • Kui Gabriel on täitnud pool Virtsu mereranda pühade õdede küünaldega, kukub vähemalt kolm hobust (üks neist käib suisa üle kaela) ning Gabriel naerab ja õde Ursula karjub vaimustusest. Kas kukuvad ka fataalselt, seda ei tea, aga teades Gabrieli „huumorimeelt” (vt koht „Aga nüüd, kui soovite, olen võlur!”), võib seda karta küll.
  • 1:07:54 – Ivo laseb maha Hans von Risbieteri.
  • 1:17:29 – Gabriel suskab surnuks Ivo. Gabriel ja Ivo on maadelnud kloostri keldri kivipõrandal hea mitu minutit ja Ivo on üldiselt olnud all ning Gabriel on teda tuuseldanud mitu korda vastu seina, aga ei ole tal ühtki muhku ega sinikat ega huul katki ega nina verine. Ainult juuksed on läinud sorakile. Ka Ivo relvaks on liiga pikk mõõk (seda teadsid ka samuraid, kelle oli peale pika katana mõnikord ühes ka teine, lühem mõõk, just taolisteks puhkudeks, kui ruumi oli vähe ja katana võis jääda kinni näiteks lakke, nagu juhtub filmis たそがれ清兵衛). Just selleks olid ka pistodad. (Ivo raudnaastudega kuub oli moes mõnisada aastat varem, kui naastud olid sissepoole paigutatud soomusnaastude kinnitusneedid. Nii välja eriti ei paistnudki, et rüütel kannab soomusvesti.)
  • 1:19:30 – Gabrieli balletitaoline võitlus Tallinna rae väesalgaga (mu vaimusilmas kehastab filmi uusversioonis Gabrieli muidugi Brendan Fraser, kelle monoballett esimese muumiafilmi lõppheitluse stseenis enne CGI-luukerede lisamist (olemas DVD lisades) on vaatepilt, mida ei unusta enam iial). Gabriel viskab kolme neist pingiga, siis ootavad kaks, kuni Gabriel nende peale hüppab, aga keegi viga ei saa, kuni lõpuks üks raemees lööb pea vastu küünlajalga, kukub ja jääb kössi maha.
  • 1:19:38 – vahetult enne Agnese musitamist ähvardab Gabriel raemehi kirvesilmaga, üks kukub ja jääb lebama.
  • Filmi lõpu madinas on kisa ja kolinat jälle palju, aga kolisevad mitte niivõrd terariistad, vaid raemeeste raudrõivad. Gabrieli käe läbi kukub nii mõnigi, aga mõne hetke pärast tõuseb taas (peale selle, kes kukub kaevu). Mõni komistab Gabrieli juures niisama. Mässajad tegelevad ainult nunnadega, raesalgale neist kahju ei sünni. Pärast, kui abtiss jookseb kesklöövis, möödub ta ühest raemehest, kes ilmselt magab, sest tema pikaliheitmist näidatud ei ole ja ta pisut liigutab.

No comments: