Vaatan iidfilmi The Day the Earth Stood Still (1951), mida olen tahtnud näha 1990. aastast saati ja mis paar aastat on olnud riiulis kile sees. Muidugi mõista on algupärane, 1951. a film palju parem kui 2008 tehtud uusvariant, kus kisa ja kära rohkem ning sügavust jälle vähem.
Filmi targa teadlase mõttetera (It isn’t faith that makes good science, Mr. Klaatu. It’s curiosity.) saab siia blogisse koguni uueks motoks. See illustreerib kenasti fundamentaalset erinevust teaduse ja usu vahel: usust läbiimbunud – kes muud mõtlemisviisi ette kujutada ei suuda – hakkavad tavaliselt alle aikayksikön pajatama, et uskmatud pidavat „tegelikult” uskuma teadusesse, ja on selle jaoks isegi välja mõelnud lollaka nimetuse „teadusregligioon”. Vale puha! Teadusel ei ole midagi tegemist pimesi uskumisega, vaid küsib „Miks?”, millel jälle usus ja muudes autoriteetide kummardamises ei ole kohta, nagu valutas südant juba Sinuhe, egiptlane.
Filmi targa teadlase mõttetera (It isn’t faith that makes good science, Mr. Klaatu. It’s curiosity.) saab siia blogisse koguni uueks motoks. See illustreerib kenasti fundamentaalset erinevust teaduse ja usu vahel: usust läbiimbunud – kes muud mõtlemisviisi ette kujutada ei suuda – hakkavad tavaliselt alle aikayksikön pajatama, et uskmatud pidavat „tegelikult” uskuma teadusesse, ja on selle jaoks isegi välja mõelnud lollaka nimetuse „teadusregligioon”. Vale puha! Teadusel ei ole midagi tegemist pimesi uskumisega, vaid küsib „Miks?”, millel jälle usus ja muudes autoriteetide kummardamises ei ole kohta, nagu valutas südant juba Sinuhe, egiptlane.
No comments:
Post a Comment