Hommikul vara bussipeatuses, aga buss rsk on läinud mitu minutit enne. Fotoretk „Möldrioru vihmamets” jääb seega ära. Naastes liftiga üles sõites meenub, et maha jäi panoraamide tegemise kaunis kriitiline komponent, fotoka külge käiv vesilood. Kohe seejärel kõva vihm – hea, et olen toas ja mitte metsas!
Algavad teadusfilmi „Wisteria kasvab” võtted. 10 tundi, võte iga 5 min tagant, esitatuna 15 kdr/s. Öösel film valmibki; peale liikuvate taimeharude on pildile jäänud ka, kuidas tuginöör muutuva õhuniiskuse toimel lõdveneb ja pinguldub.
Sellele lisaks filmin taskufotokaga, kuidas askeldavad rõdul linnud. Jäädvustub näiteks stseen, kuidas rähn maandub vihmast libedale rõduservale, poolviltu, ja siis pahaselt kääksudes kogu selle pikkuse – umbes kaks meetrit – hooga kõrvale libiseb ning kuidas (kas sama või teine) rähn istub rõduserval, aga küüned märjal plekil ei pea ning ta libiseb üle ääre alla. Rähn viga ei saa, kaadri tagant kostab taas pahaseid hääli. Neid loodusfilme on mitu mälukaardi täit ja sealt saab uurida näiteks liikidevahelist läbikäimist (kes kelle eest ajab või kes on rahulik).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment