Tööjuures akna taga metsaservas käib terve pesakond pasknääre, viis lindu. Juhuslikult on mul kaasas pikksilm!!
Poes kassa juures on nätsupakil pilt, mille sihtrühm on selgelt 8–10-aastased poisikesed. No less, no more. Kuidas neid disainitakse? Andku disainerist sõbrad järgmine ketserlik mõte andeks, aga kas nende disainimiseks palgatakse lapsi (kes vajalikud tehnilised oskused kiiresti omandavad) või vaimupuudega inimesi, kes suudavad tehnilised oskused omandada, aga mõttemaailm püsib endiselt 8–10 a vanuses?
E on Eestist tagasi ja mu arvutinurka ehib nüüd vildist konn!
Vaatame „Midsomeri mõrvade” 14. hooaja esimest jagu, kus vana DCI Tom Barnaby on läinud pinsile ja teda asendab uus DCI Barnaby, eelmise onupoeg John. Väga hästi asendab, kahes kohas on Jonesil ja dr Bullardil kole piinlik. Mu umbmäärase arvamise peale on päriselt olematu Caustoni linna sild Windsori ja Etoni vaheline jalakäijasild (lossitorn paistab; Google’i tänavavaade ei aita, sest jalakäijasillalt pole Google’i auto saanud pildistada!).
Saabunud on Dornbergeri mälestuste algupärane väljaanne (1952). Selles on teised fotod kui mul seni olnud 3. väljaande uustrükis. Kohe kontrollin, kas ka seik, mispärast raamatu üldse ostsingi, on olemas – kas ka selles trükis seisab, et Dornberger väitis oktoobris 1942 peetud tänukõnes, et alanud on kosmoselennu ajastu. 1952 oli, mainigem, tervelt viis aastat enne seda, kui üldse esimene tehiskaaslane jõudis orbiidile. Jah, seisab!
Kosmoseteemadest veel. Ükspäev postitas feisspukileht I can help, I’m an ‘Engineer’! foto, kus Kuu kohal tõuseb Maa, ja väitis selle olevat võetud Apollo 11-lt. Muidugi kommenteeris mustmiljon inimest, kellest asjalikumad küsisid, kas see äkki pole hoopis Apollo 8 kuulus foto, ja asjakohatumad heietasid muidugi oma vandenõuteooriaid (nii stuudios filmimise kui ka esimeste Kuu-maandujate muhamedi usku pööramist), mis tipnes kellegi venelase uudse küsimusega, et kui USA käis Kuul, siis miks ei käinud kosmoseasjanduses alati esirindel marssinud N. Liit, kellele see olnuks au [ja mõistuse ja südametunnistuse] küsimus? – No vastus on lihtne – N. Liit marssis kosmoseasjanduses esirindel (Sputnik, Gagarin, Tereškova, Leonov) ainult kuni 1960. aastate keskpaigani, mil läks teatepulk üle USA-le – esimese eduka põkkumise tegi Gemini 1965–1966. Venelased hõiskasid küll – ja lausa kaks korda –, et nad suutsid korraga üles lennutada kaks kosmoselaeva (1962 Vostok 3 ja 4 ning 1963 Vostok 5 ja 6) ja lähendada neid 5 km kaugusele – aga nagu järeldas teenekas kosmoselennujuht Gene Kranz oma mälestustes – jäi põkkumine pikaks ajaks olemata. 1963 kirjutas tulevane astronaut Buzz Aldrin orbitaallähenemise ja põkkumise teemal doktoritöö (saades edasiseks astronaudihüüdnimeks Dr Rendezvous). Esimene lähenemine põkkumiskaugusele (30 cm – 30 m) ja seal püsimine (20 minutit) õnnestus alles 1965 (Gemini 6 ja 7); esimene põkkumine 1966 (Gemini 8, ühes rikki läinud suunadüüsi põhjustatud avariiga – kosmoselaev hakkas väga kiiresti pöörlema – ja hädamaandumisega; selle kosmoselaeva komandör oli muide Neil Armstrong). N. Liidu kosmoselaevad põkkusid esimest korda automaatselt 1967 ja käsitsi alles 1969, mil, khm, USA mehitatud kosmoselaevad olid juba jõudnud sõna otseses mõttes kaugele (ligi 400 000 km) ette. Aastast 1967 kasutusel oleva kosmoselaeva Sojuz pardaarvuti oli kuni 2010. aastani analoogarvuti... Kas te teate, mis oli analoogarvuti? – Kui ei tea, küsige aga neilt, kes ülistavad Vene kosmose-ülitehnikat! ☺
Poes kassa juures on nätsupakil pilt, mille sihtrühm on selgelt 8–10-aastased poisikesed. No less, no more. Kuidas neid disainitakse? Andku disainerist sõbrad järgmine ketserlik mõte andeks, aga kas nende disainimiseks palgatakse lapsi (kes vajalikud tehnilised oskused kiiresti omandavad) või vaimupuudega inimesi, kes suudavad tehnilised oskused omandada, aga mõttemaailm püsib endiselt 8–10 a vanuses?
E on Eestist tagasi ja mu arvutinurka ehib nüüd vildist konn!
Vaatame „Midsomeri mõrvade” 14. hooaja esimest jagu, kus vana DCI Tom Barnaby on läinud pinsile ja teda asendab uus DCI Barnaby, eelmise onupoeg John. Väga hästi asendab, kahes kohas on Jonesil ja dr Bullardil kole piinlik. Mu umbmäärase arvamise peale on päriselt olematu Caustoni linna sild Windsori ja Etoni vaheline jalakäijasild (lossitorn paistab; Google’i tänavavaade ei aita, sest jalakäijasillalt pole Google’i auto saanud pildistada!).
Saabunud on Dornbergeri mälestuste algupärane väljaanne (1952). Selles on teised fotod kui mul seni olnud 3. väljaande uustrükis. Kohe kontrollin, kas ka seik, mispärast raamatu üldse ostsingi, on olemas – kas ka selles trükis seisab, et Dornberger väitis oktoobris 1942 peetud tänukõnes, et alanud on kosmoselennu ajastu. 1952 oli, mainigem, tervelt viis aastat enne seda, kui üldse esimene tehiskaaslane jõudis orbiidile. Jah, seisab!
Kosmoseteemadest veel. Ükspäev postitas feisspukileht I can help, I’m an ‘Engineer’! foto, kus Kuu kohal tõuseb Maa, ja väitis selle olevat võetud Apollo 11-lt. Muidugi kommenteeris mustmiljon inimest, kellest asjalikumad küsisid, kas see äkki pole hoopis Apollo 8 kuulus foto, ja asjakohatumad heietasid muidugi oma vandenõuteooriaid (nii stuudios filmimise kui ka esimeste Kuu-maandujate muhamedi usku pööramist), mis tipnes kellegi venelase uudse küsimusega, et kui USA käis Kuul, siis miks ei käinud kosmoseasjanduses alati esirindel marssinud N. Liit, kellele see olnuks au [ja mõistuse ja südametunnistuse] küsimus? – No vastus on lihtne – N. Liit marssis kosmoseasjanduses esirindel (Sputnik, Gagarin, Tereškova, Leonov) ainult kuni 1960. aastate keskpaigani, mil läks teatepulk üle USA-le – esimese eduka põkkumise tegi Gemini 1965–1966. Venelased hõiskasid küll – ja lausa kaks korda –, et nad suutsid korraga üles lennutada kaks kosmoselaeva (1962 Vostok 3 ja 4 ning 1963 Vostok 5 ja 6) ja lähendada neid 5 km kaugusele – aga nagu järeldas teenekas kosmoselennujuht Gene Kranz oma mälestustes – jäi põkkumine pikaks ajaks olemata. 1963 kirjutas tulevane astronaut Buzz Aldrin orbitaallähenemise ja põkkumise teemal doktoritöö (saades edasiseks astronaudihüüdnimeks Dr Rendezvous). Esimene lähenemine põkkumiskaugusele (30 cm – 30 m) ja seal püsimine (20 minutit) õnnestus alles 1965 (Gemini 6 ja 7); esimene põkkumine 1966 (Gemini 8, ühes rikki läinud suunadüüsi põhjustatud avariiga – kosmoselaev hakkas väga kiiresti pöörlema – ja hädamaandumisega; selle kosmoselaeva komandör oli muide Neil Armstrong). N. Liidu kosmoselaevad põkkusid esimest korda automaatselt 1967 ja käsitsi alles 1969, mil, khm, USA mehitatud kosmoselaevad olid juba jõudnud sõna otseses mõttes kaugele (ligi 400 000 km) ette. Aastast 1967 kasutusel oleva kosmoselaeva Sojuz pardaarvuti oli kuni 2010. aastani analoogarvuti... Kas te teate, mis oli analoogarvuti? – Kui ei tea, küsige aga neilt, kes ülistavad Vene kosmose-ülitehnikat! ☺
No comments:
Post a Comment