Rattamatk marsruudil, millest enamiku läbisin uiskudel 16.9.2006 (esimene ots) ja 23.9.2006 (tagumine ots). Väikeste mööndustega, nagu asendades ühe meeletu tõusu ja tohutu põlluteelanguse paar kilomeetrit pika tühja maanteelangusega ja meeldivama tõusuga.
Türi sõpruslinnas jookseb eest läbi nirk.
Kõik on ilus ja rahulik, kuni umbes 35 kilomeetrist 23 peal hakkame riidlema. Matka kõrgeimas punktis tõuseb endine raudteetamm serpentiinitaoliste loogetega kauguses poolteist kilomeetrit ja läheb teravnurgiti üle kohaliku maantee. Ohutuks ületamiseks on vaja sõita kuni umbes 40 m (Google’i aerofotolt mõõdetud) piki maanteed ning teha täisnurkne vasakpööre. Näen jah, et eemalt (450 m, Google’i aerofotolt mõõdetud) läheneb auto (seal 450 m kaugusel see tee T-kujuliselt ristmikult alles algab, nii et kiirus ei ole eriti suur), aga selle mõne sekundi jooksul, mil maanteel oleme, see meieni kindlasti ei jõuaks. Nii kui olen sõitnud mõne meetri, hüüab E, et auto tuleb, ja ma ehmatan. Vajutan pidurid plokki, lohisen teepeenrale, pärast auto möödumist ja tee ületamist viskan ratta kraavi. Siis liigume aeglaselt kuni loogete lõpuni matka haripunktis 800 m pärast ja mõlgutan muremõtteid, et enam laugemat tõusu olla ei saa kui vana raudteetammi 3% ja kui taluvuspiir on ainult 23 km, siis mis matku me üldse teha saame.
Siis palun vabandust ja edasi läheb tee viimased paarteist kilomeetrit ainult allamäge. Pommi (Ameerika GP 2000 lb.) juures sööme. Taolises üldpommis oli lõhkeainet umbes pool, st ligi pool tonni, ja vanemad lugejad meenutagu 1990. aastate alguse krimiuudistest, kui kõrgele võis inimese lennutada paarsada grammi – mis ühtlasi meenutab, et ajaloo esimest saritootmises olnud katapultistet käitas 20 mm õhutõrjesuurtüki padrun.
Kanjonitaolises raudteekaevandis teeme uu-beibi-jee-beibi-stiilis pilte. Millal minust enne 67 pilti järjest tehtud on!! E saab feisspukki uue profiilipildi ja mina endale ükspäev tekkinud ajajoonele kaanepildi.
Lõpp-punktis tore jäätis.
Õhtul uurime T. poodide lahtiolekuaegu ja otsustame nihutada poeskäigu laupäevalt äripäeva õhtule.
Türi sõpruslinnas jookseb eest läbi nirk.
Kõik on ilus ja rahulik, kuni umbes 35 kilomeetrist 23 peal hakkame riidlema. Matka kõrgeimas punktis tõuseb endine raudteetamm serpentiinitaoliste loogetega kauguses poolteist kilomeetrit ja läheb teravnurgiti üle kohaliku maantee. Ohutuks ületamiseks on vaja sõita kuni umbes 40 m (Google’i aerofotolt mõõdetud) piki maanteed ning teha täisnurkne vasakpööre. Näen jah, et eemalt (450 m, Google’i aerofotolt mõõdetud) läheneb auto (seal 450 m kaugusel see tee T-kujuliselt ristmikult alles algab, nii et kiirus ei ole eriti suur), aga selle mõne sekundi jooksul, mil maanteel oleme, see meieni kindlasti ei jõuaks. Nii kui olen sõitnud mõne meetri, hüüab E, et auto tuleb, ja ma ehmatan. Vajutan pidurid plokki, lohisen teepeenrale, pärast auto möödumist ja tee ületamist viskan ratta kraavi. Siis liigume aeglaselt kuni loogete lõpuni matka haripunktis 800 m pärast ja mõlgutan muremõtteid, et enam laugemat tõusu olla ei saa kui vana raudteetammi 3% ja kui taluvuspiir on ainult 23 km, siis mis matku me üldse teha saame.
Siis palun vabandust ja edasi läheb tee viimased paarteist kilomeetrit ainult allamäge. Pommi (Ameerika GP 2000 lb.) juures sööme. Taolises üldpommis oli lõhkeainet umbes pool, st ligi pool tonni, ja vanemad lugejad meenutagu 1990. aastate alguse krimiuudistest, kui kõrgele võis inimese lennutada paarsada grammi – mis ühtlasi meenutab, et ajaloo esimest saritootmises olnud katapultistet käitas 20 mm õhutõrjesuurtüki padrun.
Kanjonitaolises raudteekaevandis teeme uu-beibi-jee-beibi-stiilis pilte. Millal minust enne 67 pilti järjest tehtud on!! E saab feisspukki uue profiilipildi ja mina endale ükspäev tekkinud ajajoonele kaanepildi.
Lõpp-punktis tore jäätis.
Õhtul uurime T. poodide lahtiolekuaegu ja otsustame nihutada poeskäigu laupäevalt äripäeva õhtule.
No comments:
Post a Comment