Rongipiletid on peaaegu täishinnaga. On juhtunud, et pilet on maksnud 35 €/suund/inimene I klassis (I klassi täishind on u 90 €), aga nüüd on sõit II klassis ja hind palju vähem ei olegi.
Seekord metroo päevapileteid ei osta, isegi mitte piletiraamatut, vaid lihtsalt neli ühekorrapiletit (millega saab laskuda metroosse ja siis seal tund aega ringi sõita). Sõit jaamast on lihtne, kuus peatusevahet Bastille’ platsini. Seal tuleme välja, leiame kohe Pariisi idaosa ringsõidubussi peatuse ...ja sellest teate, et tänavaremondi tõttu on peatus viidud natuke edasi, St-Antoine’i uulitsa maja nr 7 ette.
Läheme ja leian, et esiteks on nr 7 valel pool tänavat ja õigel pool mingit silti kuskil ei ole. Kõnnime siis edasi, kuni ükskord tuleb järgmine bussipeatus. Eile selgus, et internetis enam sõiduplaani ega liinikaarti ei ole (ja bussist antu on alati pärast ära visatud). Leidus ainult pdf, kus oli nelja liini väga üldine pilt, millel puudub mõõtkava, tänavanimed on nähtamatud ja vaatamisväärsustest ei saa vahet, mis kirik on St-Antoine’i uulitsa alguses Ste-Marie ja mis vähe edasi St-Paul-St-Louis või mis eelmise samakujuline, aga suurem variant ongi.
Bussipeatuses viimati mainitud kiriku vastas sõiduplaani ei ole. Teada on, et vähemalt kord pooles tunnis ikka käib, niisiis ootame lihtsalt ja vaatame laupäeva hommiku melu. Kiriku fassaad on kaetud tellingutega, omandanud kattekile tõttu väga moodsa ilme ja mu arust võiks selliseks jäädagi. Selja tagant söögikohast tuleb kärtsahaisu – vahest kõrbevad seal pannkoogid.
Bussi ülakorrus on täis. Juht on viisakas (võrreldes eelmise nädala tegelinskiga täitsa nagu öö ja päev). Oleme bussis sees, kuni Notre-Dame’i lähedal läheb buss tühjaks ja ronime üles katusele.
Ilm on soe, aga vines.
Buss viib mööda Mitterandi-nimelisest Prantsuse rahvusraamatukogust – mujal maailmas pannakse rahvusraamatukogudele ikka mõne tähtsa kirjaniku nimi, nagu Eesti Rahvusraamatukogu oli ennevanasti Fr. R. Kreutzwaldi nimeline ja Moskva oma Lenini-nimeline. Ja seda ka, et kui RR-is on 3,4 mln säilikut ja Prantsusmaa on Eestist rohkem kui üheksa korda suurem, on Prantsuse rahvusraamatukogus „ainult” 30 mln säilikut. (India omas on 2,2 mln, nii et väike Eesti on India subkontinendile jälle 1:0 ära teinud.)
Kui tund aega hiljem ring täis saab ja uuesti lähtepeatusse jõuame, on kõrvaltänavas (Rue Turenne) püsti tuletõrjeauto redel, bussipeatus kinni ja bussipeatuses näivad askeldavat (istun teisel pool, paistab vähe) kuldkiivritega tuletõrjujad.
Bastille’i väljakult jala Place de Vosges’i poole, sealt Carnavalet’ ehk Pariisi ajaloomuuseumi.
Hiinlastel olnud muiste kaugusühik „tass teed”, mis viitas jalgsi käimisele ja tassitäie tee joomiskõlblikuks jahtumise ajale. Carnavalet’ muuseumi vaatamiseks kulub, ütleme, veerand jumestussalongivaateaknatransvestiidimeikimist – kui suundume muuseumi poole, lehvitatakse kleidi, punase paruka, vuntsidega, habemetüüka ja õndsa naeratusega härrasmehe näol alles esimesi meigipintsleid, aga kui tagasi tuleme (läbitud muuseum + selle kemps + raamatupood), on valgendatud ainult habemetüügas. Muuseumi kempsus, mainigem, kulub marjaks ära seljakotis olev hädataskulamp. Veel mainigem, et Carnavalet’s olev ja taevani kiidetud makett Cité saarest keskajal on ainult umbes poole ruutmeetri suurune (E: „Selle tegija läks vist hulluks”; mina: „Võibolla oligi kohe hull”), aga stiil on täpselt sama kui pisut suuremas mõõtkavas ja umbes kümneruutmeetrine makett „Tallinn aastal 1825”, mis asub Tallinna raekoja pööningul, mille meisterdasid tööõpetuse tunnis Tallinna Humanitaargümnaasiumi õpilased ja mille vertikaalmõõde on paigast ära veel rohkem (nt on Tõnismäe-poolsete kuivade vallikraavide põhjas voolanud ojakesest saanud sügav kanjon või on praeguse Tornide väljaku ja Patkuli pargi reduudid sama kõrged kui Toompea). Eriti hämmastav on Seine’i kujutamine umbes 30 m sügavusena, kristallpuhta veega ja selliste sildadega, mille postid ujuvad veepinnal. Palju tõepärasema pildi saab samal teemal tehtud arvutimaketist (vt selle loo viimane lõik).
Mu kompaktne tore reisijuht „Paris Top 10” õpetab, et Marais’ päevaprogrammi keskel tuleb tingimata süüa restoranis Bofinger. Lähme, näeme vahepeal mitmeid koerakestega ja naeratavaid hoolitsetud noormehi, leiame ja saame väga meeldiva toidu- ja miljööelamuse.
Pärast E leiab, et Bofinger on loetletud koguni Pariisi 10 parima restorani seas. Näib, et Bofingeri tõmbenumbriks on meretoidud, sest nii ülejärgmise laua jaapanlased kui ka kõrvallaua hollandi daam tellivad austreid, mida vana prantsuse kombe järgi r-täheta kuudel süüa ei tohi. Hollandi daamil läheb tellimisega umbes samamoodi kui Wumo koomiksis või ei ole ta päris mõistnud, et kui proovitaldrikul on 12 eri sorti austrit, siis süüakse ära ka kõik need 12.
Rongis on terroristidest abielupaar, kes rakendavad oma akustilist massihävitusrelva terve viimase peatusevahe.
Seekord metroo päevapileteid ei osta, isegi mitte piletiraamatut, vaid lihtsalt neli ühekorrapiletit (millega saab laskuda metroosse ja siis seal tund aega ringi sõita). Sõit jaamast on lihtne, kuus peatusevahet Bastille’ platsini. Seal tuleme välja, leiame kohe Pariisi idaosa ringsõidubussi peatuse ...ja sellest teate, et tänavaremondi tõttu on peatus viidud natuke edasi, St-Antoine’i uulitsa maja nr 7 ette.
Läheme ja leian, et esiteks on nr 7 valel pool tänavat ja õigel pool mingit silti kuskil ei ole. Kõnnime siis edasi, kuni ükskord tuleb järgmine bussipeatus. Eile selgus, et internetis enam sõiduplaani ega liinikaarti ei ole (ja bussist antu on alati pärast ära visatud). Leidus ainult pdf, kus oli nelja liini väga üldine pilt, millel puudub mõõtkava, tänavanimed on nähtamatud ja vaatamisväärsustest ei saa vahet, mis kirik on St-Antoine’i uulitsa alguses Ste-Marie ja mis vähe edasi St-Paul-St-Louis või mis eelmise samakujuline, aga suurem variant ongi.
Bussipeatuses viimati mainitud kiriku vastas sõiduplaani ei ole. Teada on, et vähemalt kord pooles tunnis ikka käib, niisiis ootame lihtsalt ja vaatame laupäeva hommiku melu. Kiriku fassaad on kaetud tellingutega, omandanud kattekile tõttu väga moodsa ilme ja mu arust võiks selliseks jäädagi. Selja tagant söögikohast tuleb kärtsahaisu – vahest kõrbevad seal pannkoogid.
Bussi ülakorrus on täis. Juht on viisakas (võrreldes eelmise nädala tegelinskiga täitsa nagu öö ja päev). Oleme bussis sees, kuni Notre-Dame’i lähedal läheb buss tühjaks ja ronime üles katusele.
Ilm on soe, aga vines.
Buss viib mööda Mitterandi-nimelisest Prantsuse rahvusraamatukogust – mujal maailmas pannakse rahvusraamatukogudele ikka mõne tähtsa kirjaniku nimi, nagu Eesti Rahvusraamatukogu oli ennevanasti Fr. R. Kreutzwaldi nimeline ja Moskva oma Lenini-nimeline. Ja seda ka, et kui RR-is on 3,4 mln säilikut ja Prantsusmaa on Eestist rohkem kui üheksa korda suurem, on Prantsuse rahvusraamatukogus „ainult” 30 mln säilikut. (India omas on 2,2 mln, nii et väike Eesti on India subkontinendile jälle 1:0 ära teinud.)
Kui tund aega hiljem ring täis saab ja uuesti lähtepeatusse jõuame, on kõrvaltänavas (Rue Turenne) püsti tuletõrjeauto redel, bussipeatus kinni ja bussipeatuses näivad askeldavat (istun teisel pool, paistab vähe) kuldkiivritega tuletõrjujad.
Bastille’i väljakult jala Place de Vosges’i poole, sealt Carnavalet’ ehk Pariisi ajaloomuuseumi.
Hiinlastel olnud muiste kaugusühik „tass teed”, mis viitas jalgsi käimisele ja tassitäie tee joomiskõlblikuks jahtumise ajale. Carnavalet’ muuseumi vaatamiseks kulub, ütleme, veerand jumestussalongivaateaknatransvestiidimeikimist – kui suundume muuseumi poole, lehvitatakse kleidi, punase paruka, vuntsidega, habemetüüka ja õndsa naeratusega härrasmehe näol alles esimesi meigipintsleid, aga kui tagasi tuleme (läbitud muuseum + selle kemps + raamatupood), on valgendatud ainult habemetüügas. Muuseumi kempsus, mainigem, kulub marjaks ära seljakotis olev hädataskulamp. Veel mainigem, et Carnavalet’s olev ja taevani kiidetud makett Cité saarest keskajal on ainult umbes poole ruutmeetri suurune (E: „Selle tegija läks vist hulluks”; mina: „Võibolla oligi kohe hull”), aga stiil on täpselt sama kui pisut suuremas mõõtkavas ja umbes kümneruutmeetrine makett „Tallinn aastal 1825”, mis asub Tallinna raekoja pööningul, mille meisterdasid tööõpetuse tunnis Tallinna Humanitaargümnaasiumi õpilased ja mille vertikaalmõõde on paigast ära veel rohkem (nt on Tõnismäe-poolsete kuivade vallikraavide põhjas voolanud ojakesest saanud sügav kanjon või on praeguse Tornide väljaku ja Patkuli pargi reduudid sama kõrged kui Toompea). Eriti hämmastav on Seine’i kujutamine umbes 30 m sügavusena, kristallpuhta veega ja selliste sildadega, mille postid ujuvad veepinnal. Palju tõepärasema pildi saab samal teemal tehtud arvutimaketist (vt selle loo viimane lõik).
 |
| Carnavalet’s pildistada ei tohi, sestap siin põhimõttelt samasugune, aga teostuselt suurejoonelisem makett Tallinna raekoja pööningul, 4. VI 2004 |
Pärast E leiab, et Bofinger on loetletud koguni Pariisi 10 parima restorani seas. Näib, et Bofingeri tõmbenumbriks on meretoidud, sest nii ülejärgmise laua jaapanlased kui ka kõrvallaua hollandi daam tellivad austreid, mida vana prantsuse kombe järgi r-täheta kuudel süüa ei tohi. Hollandi daamil läheb tellimisega umbes samamoodi kui Wumo koomiksis või ei ole ta päris mõistnud, et kui proovitaldrikul on 12 eri sorti austrit, siis süüakse ära ka kõik need 12.
Rongis on terroristidest abielupaar, kes rakendavad oma akustilist massihävitusrelva terve viimase peatusevahe.
No comments:
Post a Comment