Kavas oli minna Möldriorgu pildistama, kohe hommikul, esimese bussiga. Ärkan ja mõtlen, miks krt pean puhkepäeval tõusma kell 5 hommikul?!
Päeva sisustab intervalomeeter ja sellega kvaliteetsed ülesvõtted lindudest rõdul. Esimest laari (foto iga 10 s tagant, kuni mälukaart sai täis) ei taipa ma sortida (lindudega/lindudeta) kohe fotokas, vaid sordin alles arvutis (kus see kestab kole kaua: kopimine, import, eelvaate tekitamine, kuvamine), teise laari sordin kohe fotokas.
Õhtul tänavu esimene käik sohu. Mul on kaasas lainurk- (11–16 mm) ja 150 mm makroobjektiiv ning suur binokkel (20 × 80) pluss selle toetamiseks statiiv. Fotoka küljes on akusahtel ning kogu padajänn näeb välja nii: väikseim fotokott (fotokas + lainurk + akusahtel), selle küljes tolgendamas 150 mm objektiivi pott, siis seljas binokli karp ning rihmapidi ka statiiv. Mitmel rihmal on plastpannal, mis käies kääksub. Kohe puude vahele keeranuna möödun vanahärrast, kes kükitab moondatud statiivil oleva umbes 600 mm moondatud objektiiviga fotoka taga. Muidugi vaatan selja tagant tema vaatesuunda, et mida ta siis ka pildistab. Parte! No kas parte vähe pildistatud on! Pealegi ei ole part kuigi arg lind ja selleks ei ole vaja moondada (E).
Kohe varsti konnatiik, kus panen binoklikarbi ja statiivi seljast mätta peale ja teen sellest imelisest ja alati konni garanteerivast tiigist üldpildi (13 mm).
Siis märkan ühel rondil õhtupäikeses peesitavat konna. Panen ette makro ja pildiotsiku asemele nurkotsiku, et saaks madalalt pildistada ilma kõhuli heitmata. Seda pildistusasendit võiks hakata näitama paraja tasu eest või võtma sellele patendi. Ühel jalal istutakse ja teisele toetatakse objektiivi; mullaseks saab ainult üks põlv (aga mitte kogu esikülg, kui heita maha – mida ma sama tiigi ääres olen ka teinud) ning statiiviga kolistamine peletaks konnad.
Pärastpoole kõnnin looduskaitseala suurde linnumajja, kus vehkleb juba teine härrasmees, kellel on olude suhtes ebaloomulikult suur ja ebaloomulike moondekatetega objektiiv. Saan binokli üles ja vaatan paar tiiru, aga näha ei ole suurt midagi: tülitsevad laugud, tuttpütt päris suure, aga veel triippäise pojaga, haigrud, vaaraohaned, sinikael-pardid, ühtlases rivis ringi ujuvad viis kanada lagle. Putka seina peal on fotod „Haruldased külalised meie karjääris”, kus näiteks kalakotkas. Ilmselt mõlemad hästi varustatud härrasmehed üritavad seda sarja jätkata ja ei ole nende süü, et huvitavad külalised täna puuduvad.
Pärast saan lendava mesimummi pildi ainult 23 võttega. 2008 kulus selleks üle 200 võtte – aga nüüd tean paremini, millal mumm õiel toimetused valmis saab ja teise kohta lennata tahab.
Leian tahvlilt, et uusi putkasid on ehitatud veel. Teisest paistab kühmnokk-luik mõne ja lauk ühe pojaga ning esiplaanil liugleb parv vesijooksikuid.
Kui lahkun, saan konnatiigist veel pilte. Uuesti tuleb vastu ennist nähtud Nikoni-mees, aga mul on nüüd kaelas 150 mm objektiivi, nurkotsiku ja akusahtliga fotokas ning pälvin austava pilgu. Käsivarde haakub kibuvits ja saan efektsed kriimud. Bussile hakkab kiire, tuleb manööverdada läbi tuletõrjujate tuure koguva külapeo.
Nägin täna kaht asja, mida ma varem näinud ei ole (kindlasti võib mõlema kohta öelda, et mis erakordset neis siis on, aga vat ma neid ihusilmaga varem näinud ei olnud):
FB-s kommenteeritakse, et konnatiik pidada olema nagu muinasjutumaa. Wumo täpsustab: link.
Päeva sisustab intervalomeeter ja sellega kvaliteetsed ülesvõtted lindudest rõdul. Esimest laari (foto iga 10 s tagant, kuni mälukaart sai täis) ei taipa ma sortida (lindudega/lindudeta) kohe fotokas, vaid sordin alles arvutis (kus see kestab kole kaua: kopimine, import, eelvaate tekitamine, kuvamine), teise laari sordin kohe fotokas.
Õhtul tänavu esimene käik sohu. Mul on kaasas lainurk- (11–16 mm) ja 150 mm makroobjektiiv ning suur binokkel (20 × 80) pluss selle toetamiseks statiiv. Fotoka küljes on akusahtel ning kogu padajänn näeb välja nii: väikseim fotokott (fotokas + lainurk + akusahtel), selle küljes tolgendamas 150 mm objektiivi pott, siis seljas binokli karp ning rihmapidi ka statiiv. Mitmel rihmal on plastpannal, mis käies kääksub. Kohe puude vahele keeranuna möödun vanahärrast, kes kükitab moondatud statiivil oleva umbes 600 mm moondatud objektiiviga fotoka taga. Muidugi vaatan selja tagant tema vaatesuunda, et mida ta siis ka pildistab. Parte! No kas parte vähe pildistatud on! Pealegi ei ole part kuigi arg lind ja selleks ei ole vaja moondada (E).
Kohe varsti konnatiik, kus panen binoklikarbi ja statiivi seljast mätta peale ja teen sellest imelisest ja alati konni garanteerivast tiigist üldpildi (13 mm).
 |
| Au ja kiitus tundmatule maastikukujundajale, kes pani tiigist põiki üle laudtee! |
Pärastpoole kõnnin looduskaitseala suurde linnumajja, kus vehkleb juba teine härrasmees, kellel on olude suhtes ebaloomulikult suur ja ebaloomulike moondekatetega objektiiv. Saan binokli üles ja vaatan paar tiiru, aga näha ei ole suurt midagi: tülitsevad laugud, tuttpütt päris suure, aga veel triippäise pojaga, haigrud, vaaraohaned, sinikael-pardid, ühtlases rivis ringi ujuvad viis kanada lagle. Putka seina peal on fotod „Haruldased külalised meie karjääris”, kus näiteks kalakotkas. Ilmselt mõlemad hästi varustatud härrasmehed üritavad seda sarja jätkata ja ei ole nende süü, et huvitavad külalised täna puuduvad.
Pärast saan lendava mesimummi pildi ainult 23 võttega. 2008 kulus selleks üle 200 võtte – aga nüüd tean paremini, millal mumm õiel toimetused valmis saab ja teise kohta lennata tahab.
Leian tahvlilt, et uusi putkasid on ehitatud veel. Teisest paistab kühmnokk-luik mõne ja lauk ühe pojaga ning esiplaanil liugleb parv vesijooksikuid.
Kui lahkun, saan konnatiigist veel pilte. Uuesti tuleb vastu ennist nähtud Nikoni-mees, aga mul on nüüd kaelas 150 mm objektiivi, nurkotsiku ja akusahtliga fotokas ning pälvin austava pilgu. Käsivarde haakub kibuvits ja saan efektsed kriimud. Bussile hakkab kiire, tuleb manööverdada läbi tuletõrjujate tuure koguva külapeo.
Nägin täna kaht asja, mida ma varem näinud ei ole (kindlasti võib mõlema kohta öelda, et mis erakordset neis siis on, aga vat ma neid ihusilmaga varem näinud ei olnud):
- esiteks kuidas istub konn, tuleb kärbes, tahab maanduda konnale, konn teeb lõmps! ja kärbes on kadunud;
- ning kuidas D. maantee alati tühi vähjapiltidega restoran on inimesi puupüsti täis!
FB-s kommenteeritakse, et konnatiik pidada olema nagu muinasjutumaa. Wumo täpsustab: link.
No comments:
Post a Comment