K, 1974. päev: kui maailm oleks selline, nagu kirjutavad tõlked

Muiste ehitasin plastmudeleid ja lugesin uudisrühma alt.models.scale, kus kord oli jutulõng teemal, milline oleks maailm, kui see jäljendaks plastmudeleid (mitte vastupidi). Üheskoos leiti, et

• inimkond koosneks valdavalt sõjaväekõlblikest ja -ealistest meesterahvastest (sekka mõni volüümikas fantaasiadaam)
• enamik maa- ja õhusõidukeid oleksid Teise maailmasõja aegsed Saksamaa omad
• enamik laevu kannaks nime Tirpitz
• (jne, veel palju punkte, mida enam ei mäleta)
• ning kõige tähtsam: kõik see lebaks aastaid osadena karpides, kuni tuleb (kui ikka tuleb) keegi üliolend ja paneb kokku.

Aga milline oleks maailm, nagu sellest kirjutavad tõlked? Kui tõlkeviga ei oleks viga, vaid taolised jaburused olekski tegelikult olemas... Kõik need „metallist inimeste varikatused” ja „koerte ravimkraed” ning „koopiakassid” jne jne JNE... (minu toimetajalaua pühkmete kogu on praegu 373 lk pikk, aga pühkige suu puhtaks, ma seda meelelahutuseks kasutada ei kavatse).

Või mis veel parem, kui mingi imetabase vingerpussi tulemusel iga totaka otsetõlke peale taoline imevigur – põmm-pups! – tekikski. (Luban kasutada koomiksi- ja filmiideena.)

Viimasel ajal oleme perekondlikult imetlenud Vladimir Beekmani lasteraamatutõlkeid – Beekman oli hariduselt keemik, meenutagem, ja isegi, kui TTÜ lõpetanute kroonika ei eksi, siis Valtoni ja Vetemaa kursusevend – ning näiteks rootsi keelt iseõppinu. E imetleb näiteks seda, kus tuli ta näiteks selle pärisnime eesti tõlke peale.