Lgp tlk on pähe võtnud, et umbes 231× korduv vormel peab olema „X-iga seotud info”, aga mina, et hoopis lihtsam „X-i teave”. Parandada saan muidugi ainult ükshaaval, kuigi õnneks saab kaasaütlevast käändest omastava kopipeistiga.
Ükspäev siin viidatud loogikavigade plakati ajel on hakanud susisema plaan kirjutada loogikavigadest keelekasutuses ja võib-olla isegi mujal kui siin blogis. Kaua ma mitmesugustes kirjutistes silveti „vereklompe” ja eurodirektiivi „kuuptonni” ikka manan.
Õhtul T. linnakeses poes (millega vabaneb laupäev järjekorsele mäest-alla-jalgrattamatkale samal teekonnal kui eelmise aasta mais, aga nüüd on olemas sobiv riietus). Poest on vaja uusi ketse (vanad kaunad on omandanud peletamatu leha), uut töölkäigu-seljakotti (vana nahkpõhi määrib) ja uut triikrauda (vana kukkus triiklaualt kivipõrandale ja ei olnud tänaseks paranenud, nagu lootsime – mis ühtlasi meenutab tähelepanekut, et kempsu loputustoru ja poti vahelise pisut pragunenud tihendi lekkeseisund oleneb sellest, kui palju jõuab sinna sadestuda katlakivi: ühe-kahe elanikuga sadestub ja tihend ei leki, aga viis inimest viis päeva uhab katlakivi minema ja lekib).
Kohe jaamast ühte kaubamajja, kus sõrmitseme ketse, tuvastame, et vaja oleks tüüpi walking, aga midagi toredat ei ole. Siis üle tänava teise, seal leiame olevat mitu tuntud marki, nagu The North Face (ei teadnudki, et nad teevad ka ketse), Meindl ja Jack Wolfskin. Viimase jalatsikvaliteedi kohta on E-l isiklik kogemus varnast võtta (et see eriti mugav ei ole), mina jälle usun Meindli sisse. Proovin ja veendun, et Jack Wolfskini kets on kerge, aga kõva ja ebamugav, ent Meindli pisut raskem A-klassi matkakets on mugav.
Siis pööningule elektroonikakaubamajja, kust uus triikraud ja kus on GPS-träkkereid veel vähem kui kohalikus sama keti kaubamajas (st soovitud mudelit ei ole – laupäeval selgus, et telefon salvestas asukohana suht aiateibaid ja Suunto X10 ei saanud bussikatuselt signaali kätte üldse). Seljakotivalik on aga nigel ning tagasi esimesse kaubamajja, kust peaaegu vana sarnane uus seljakott. Alt poest õunu ja veine ning siis stammkõrtsis õhtueine. Sumin on, aeglane ja imaldav kelner nõndasamuti. Vahepeal peab tudeerima sõiduplaani, jaama tagasi jõuame tervelt veerand tundi enne rongi.
Võimalik, et olen kaotanud ligi aasta peetud musta sodipodimärkmiku. Seal midagi tarka ei olnud ja hakkaski täis saama.
Arvan naiivselt, et kasulik on lugeda prantsuse lasteraamatut. Hämmeldun juba esimesel leheküljel oleva mõtte peale, nagu muretseks peategelane mõrvatud taskurättide pärast.
Söögi kõrvale vanade South Parki osade läbivaatamine on jõudnud 9. hooaja osani Die Hippie, Die, mis kenasti seostub äsja 19. korda taaspuhkenud Viljandi folgiga, mille ainus positiivne aspekt on mu arust see, et siis suureneb siinse blogi loetavus (inimesed guugeldavad folki, Google annab neile minu blogi aadressi, lihtne). Mõistan paljude lugejate pahameelt (folgihuvilised, ärge edasi lugege), aga mu arust sobib folginduse juurde rohkem märksõna arrested development. Maailmas on nii palju kultuuri, aga kümned tuhanded eestlased arvavad, et mingi oma naba vahtiv pseudo-rahvalik värk on sellest parem. See on sama, et – leebemas kõnepruugis – fototehnika on parimal järjel kui kunagi, aga inimene solgib tehniliselt hea pildi mingi Instagrami-filtriga täielikult ära, nagu oleks pilt aastakümneid pleekinud, ja on siis sedasi pöördumatult rikutud pildi üle rõõmus kah veel!
Ehk – karmimas kõnepruugis – see on sama, kui progress on likvideerinud hirmsa haiguse, aga mõtlemisvõimetu inimene arvab, et haigus on maailmast kadunud iseenesest, usub ravitsejate pahna ja muid muinaslugusid, elades nagu ajastul, mil seda progressi veel ei olnud, ja arvates, et vanaaegne elu, mil see hüve veel lihtsalt ei olnud võimalik, isegi kui inimesed väga tahtnuks, oleks nagu parem kui praegune, mil see on olemas ja toonud palju kasu, aga temasarnased lollakal moel sellest loobuvad. Võeh.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment