N, 1817. päev: lisa teave

Ka tänane pealkiri on isiklike näpukate varasalvest, aga selline, mille avastasin valmis dokumendist alles kolm päeva pärast seda, kui Elvis had left the building.

Päeval käin postkontoris, kus ootab mind Poola kuulsa telesarja Czterej pancerni i pies (1966–1970) DVD-karp. 21 jagu, 1145 minutit. Viimati nägin sarja kauges lapsepõlves ega teagi, kuidas nüüd täiskasvanu silmadega vaadates asi tundub. Teisalt oli selle tegemise ammusel ajal originaalset tehnikat liikuvas korras alles tunduvalt rohkem kui hiljem, nii et ehk on tankidel rauda rohkem ja vineeri vähem kui näiteks Eesti filmis „Reekviem” (1984).

Aga täitsa lõbus on, lapsepõli tuleb meelde. Kahe esimese jao peale ei tee tank ühtki pauku ja kangelassurma sureb ainult väeosa kokk. Ainus lahingu moodi koht on see, kuidas jutu järgi suvel 1944 ründavad õhutõrjeta tankikolonni Saksa sõja alguse Stukad (Ju 87B; 1944. aastaks kasutati pommitusversioone (B ja D) mu teada veel ainult öösiti ja oli olemas spetsiaalne tankitõrjeversioon Ju 87G, aga arvatavasti ei olnud filmitegijail sellega filmilõike varnast võtta – Eesti filmiarhiivis on muide ühes sõjaaegses rindefilmis lõik, mis võetud mingilt Saksa tankitõrjelennukilt ja näitab, mis juhtub, kui see vaenlase voorist pummkäraki! üle lendab). Stukade kuuluvuses Idarindele ei ole ma kindel. Stukad viskavad vähemalt ühe kimbu pomme (250 kg + 4 × 50 kg), mis haihtuvad enne maapinnani jõudmist. Siis lasevad poolakad mõne paugu vintpüssidest, siis umbes nagu Messerschmitt Bf 109G mõne paugu pardakahureist, siis laseb Janek kuulipildujast väga kõrgelt alla ühe Stuka, mis kukub püstloodis maha (Ju 87 oli vist ainus sööstpommitaja, mis tegelikult suutis täiesti juhitavana söösta maa poole püstloodis; Inglise katselenduri Eric Browni arvates tundus see, nagu langeks, selg allapoole). Jääb kraater, millest paistab hoopis teise lennuki taoline väike saba (mingi umbes sihkese pika poomi otsas nagu Fw 189 oma) koos lohakalt peale sirgeldatud haakristiga. Poola poolel on rünnaku ainus kaotus põlema lastud supikatel ning ümmargune kuuliauk koka rinnus. Pärast kehastab tankimeeskond vabastajaid kahel peol ja surnuaial võtab suure ninaga tankist koomikarelvaga rünnates vangi umbes seitse hauakambrisse peitu pugenud sakslast, kes viisakalt ootavad, kuni meeskond vaidleb teemal, kas poola reetur kohapeal maha lasta või lasta tal minna pidama südametunnistuse piinatava rasket põlve. Peitunud sakslastel on muidugi üll täispagunitega ja aurahadega mundrid, ühel moondemantel, ühel must SS-i vorm. Tankikomandör meenutab The Fast Show jazziklubi saatejuhti ja telekokka, kellel oli toiduainete suhtes seksuaalne sättumus.

E märkab, et I jaos kehastab kutsikaeas Šarikut kaks täiesti erinevat koera, kellest üks täitsa kindlalt ei ole Saksa lambakoer – poola Wikipedia arvates on see hoopis kas karmikarvaline taks või spanjel.

* * *

Ajas veidi tagasi. Õhtul on viimasedki töötavad pliidiplaadid külmad ja wifi maas ning kõvaketas ei tööta; selgub, et üks kork väljas. Ja nagu ikka, korteri omadest võib vajaliku jälle üles tõsta, aga see ei tee asja paremaks, seega on väljas ka majakilbi kork. Helistan majahoidjale, kus võtab vastu väike laps, kes minuga portugali keeli hulk aega kisab (taamal kostab, kuidas majahoidja ise üritab saada telefoni enda kätte). Ootan kannatlikult, siis räägin rudimentaarse prantsuse keelega, et majakilpi tahaks. Saan aru, et keegi peab kuhugi minema 5 minuti pärast. Seisan tema korrusele lifti juurde. Mõne aja pärast tuleb keegi (kes ei ole majahoidja ja kes võib-olla on üks neist, kes allkorrusel sardiine kremeerib*). Küsib, kas mul on elekter ära. Lähme maja kilbiruumi, kus korterite faasilülitite kolmikud on uskumatus segaduses. Minu korterinumbriga lüliti on üldse kadunud! (No silt on ära kukkunud.) Üks faasilüliti ongi väljas. Majahoidja abiline tõstab lüliti üles, küsib midagi, millest oletan, et mis meil siis täpselt rikkis oli, vastan (käemärkidega), et pistikupesad. Tuleb mu korrusele kaasa ja jääb koridoriukse vahele ootama, et ma lehvitagu, kas kõik on korras. On.

(* Kurtsin alumiste naabrite tänavuse sardiinikremeerimishooaja algust feisspukkis ja üks tudengeist soovitas, et alustagu me vastuseks flamenkohooaega.)

* * *

Eile mõtlesin välja, mis on kunagi raadio mingist naljasaatest lindistatud ja mu heliarhiivis poolteist aastakümmet lebanud, kosmosekangelastest jutustava ja Georg Otsa lauldud patriootilise laulu tegelik pealkiri. Olin selle märkinud algussõnade järgi kui „Poljot kak pesnja”, mille kohta Google ei tea midagi. No proovisin teist rida „zarja kosmitšeskogo veka” (kosmoseajastu koidik) ja bingo! Google teab, näitab kogu teksti ja ütleb heliloojaks muidugi sm Pahmutova ning aastaks muidugi 1961.

Mida lugu aga ei tea, on see, millest just täna lugesin bussiraamatust: kuidas algul töötasid Nõukogude raketimeistrid käsikäes Saksa spetsialistidega Peenemündes, aga siis äkki – kõigile peale julgeoleku ja sõjaväeluure ootamatult – küüditati nad ööl vastu 21.10.1946 kogu täiega (rakettide ja peredega) Volga taha Kapustin Jari, kus kaasavõetud raketid startisid juba oktoobris 1947 (oletan, et seni ekslesid raketirongid N. Liidu avarustes) ja kust sakslased said tagasi Saksamaale, st Ida-Saksamaale, alles 1951–1953, kui kogu nende tarkus oli siiratud N. Liidu raketiasjandusse (mis ilmselt läks tülikamalt kui primitiivne teadmussiire kooliga kinos nähtud Kesk-Aasia liiduvabariigi jampslikus koolinoortefilmis, kus vana habemik mägitark pani käe noormehe pea peale ja särises natuke ning ütles, et voh, nüüd ongi kõik minu tarkus sinu peas, mispeale vallandus kinos ootamatu ja vali naer).

Mida lugu aga veel ei tea, on, et kosmoseajastu alguse mõtet ei öelnud esimesena venelased 1961, vaid sakslased juba 1942. Mul ei ole asjaomase mälestusteraamatu 1. trükki (1952) ja seega ei saa pead anda, et seda end öelnud väitnud Dornberger ei ole seda „hakanud mäletama” tagantjärele, aga kes huvitub, uurigu ise järele, 1952. a suures tiraažis ilmunud raamatu hankimine ei ole ületamatult raske; taolise väitmine 1952, aastaid enne millegi saatmist orbiidile, oleks ka juba midagi.

Kolmandaks: tegelikult on kole, et Venemaal ei ole seni toimunud dekommuniseerimist, nagu denatsifitseeriti omal ajal Saksamaa.