Eile öösel umbes üheteist paiku täheldasin, et aknast paistab, kuidas kuskil väga kaugel lastakse üksikuid rakette, kaugel põldude ja metsade taga. Määrasin kompassi abil asimuudi ja kaardi järgi suuna ning leidsin, et see on naaberlinnake T, mille suuna üle ei ole ma senise siin elatud ligi kuue aasta jooksul mõelnud üldse. No uut aastat ei ole siin varem vastu võtnud kah (viimati selles ajavööndis 15 a tagasi). Nõndap et panin rõdule sinna suunda fotoka, külge IR-vastuvõtturi ja muudkui vajutasin teisest toast nuppu. Öösel tõmbasin pildid kõvakettale ja hommikul läheb neist enamik prügikasti, sest kuigi seekord pöörasin tähelepanu taustale (mida piltnikud sageli ei tee), jäi tähele panemata, et viie meetri kaugusel kasvas puu ning selle oksad ja viljad jäid kõik ette.
Ajavöönd on siin teine kui Eestis, nõnda et saime Eestisse soovida küll head [Eesti] uut aastat, aga vastusoovidele saime nentida nagu kirikuõpetaja laulatusel Joosep Tootsile ja minu vanaisale, et „vara veel!”. Itsitasin, et kahju, et me ei näe aknast Limpsimäe poole, seal elab nii palju eestlasi, et nad kindlasti lasevad ilutulestikku juba Eesti kella järgi nagu muiste Tallinnas Lasnamägi Moskva kella järgi.
Muidu igast suunast paistev ja kostev paugutamine siinses lõunamaises olustikus oli jube, kogu jõeorg oli püssirohusuitsu täis. Vaesed metsaloomad ja linnud. Isegi majatagune võllamägi oli mineeritud ning esik tuli koerte eest blokeerida, et nad ei läheks korteriukse juurde haukuma. Hommikul oli majaesine täis raketijuppe nagu vastupanuliikujate ja liitlasriikide luure mõistatuseks Poola sood 1944. aastal.
Feisspukis on lugu täna on jälle vastupidi kui jõulude ajal: E jagab mu üles pandud perefotot ja tema saab umbes 7 laiki, mina 22.
Uusaastaöö ja -päeva filmirepertuaar: Memoirs of a Geisha (2005). Üritame vaadata ka teatrietendust „Kuidas kirjeldada pilte surnud jänesele”, aga no kuulge... Inimpõlv tagasi arvanud Briti muusikatöösturid, et muusikapala esimesest 0,6 sekundist peab piisama loo stiili äratundmiseks, aga meie kannatame umbes 10 minutit. Õhtul ETV-st film „Kormoranid ehk nahkpükse ei pesta” (2011), mis on tüüpiline Eesti mängufilm: tegevus toimub suvel; sõlmitus puudub; tegevus voogab kiirusega, mida filmitegijad nimetavad kiireks, aga mis seda päriselt ei ole; mitmes kohas võiks vabalt olla lõpp, aga muudkui kestab edasi.
Öösel oli sooja 13 °C, päeval samuti. Kuulen mitu korda rähni trummeldamas, metstuvid lendavad parvekaupa siia-sinna ja undavad. Üksõhtu nägin, kuidas jõeoru vastaspervel oli puu otsas parv linde; binokkel näitas need olevat metstuvid, aga kui jõudsin teleobjektiivi ette panna, olid nad läinud teise puu otsa, mis oli vastu valgust ja sellise nurga all, et paistis ainult sellesse aknasse, mis ei käi hästi lahti, aga 400 mm f/6,3 + läbi akna = udukogud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment