E, 1814. päev: „loe: uolt disni”

Leia pildilt orav.

Hommikul särab kuldses hommikupäikeses akna taga puu otsas orav, aga ta kahjuks näeb, kuidas ma fotokaga askeldan, ja teeb sääred.

Saksa keele eksam. Vaatan tahvlile kirjutatud kellaaega valesti ja mul on seega pool tundi enne lõppu kõik valmis. Ära minna ei saa.

Päeva leid on, et professionaalsest muusikust koolivend on avastanud, et keegi lahke inimene, kultuuripärandi hellakäeline hoidja on skanninud ja üles pannud raamatu „Piilupart, Miki ja teised”; eks ka mina meenutasin alles täna hommikul Postimehe merenduseksperdi Inna-Katrin Heina vahendatud uudise peale, et Itaalia ristluslaev hukkus mingi imeliku kohaliku kombe tõttu, mitu korda sealt sententsi „ei meil ole aega kurve võtta”. Peagi leiab koolivend, et tema kohta käib raamatu viimases loos (mis meieaegsetel lastel oli tavaliselt raamatu tagant koos kaantega kadunud) repliik „keegi mu naabritest ei mõista muusikat”.

Saabub viimatine raamatuhange; elutoas tuleb raamatuid pisut ümber korraldada. Ostsin raamatu Amazoni kaudu, tegelikult müüs selle mingi Saksamaa väike raamatupood. Pakis on kataloog, mille järgi on nende turunišš Saksamaa muistse hiilguse meenutamine, nagu on nende tootevalikus Suur-Saksamaa (1942) 82 × 60 cm seinakaart ja mitu raamatut teemal, kuidas sisserändajad lammutavad Euroopa heaolu. Saksamaal on ikkagi sõnavabadus, eks ju, aga ma rahvastevahelise vaenu ennetamiseks siia linki ei pane. Ainus raamat, mille tutvustust ma hetkeks silmitsema jään, on 2-köiteline teos Saksa reaktiivlennukitest ja rakettidest, autoriks selles valdkonnas keegi tundmatu, aga samas ometi tuttav. No kõrval on talt ka teine raamat: kunagi siingi mainitud jabur patendiraamat. Hööh.

Helistab Kõrgmetsa tööstuskaupade pood ja teatab, et 27. XII ostetud mööblitükk on kohal. Lubavad tuua reedel.

Õhtu film on Magma: Volcanic Disaster (2006), tegijaks mingi „teadusfilmide” kanal. Kohutav jampsimine.

Kohe filmi alguses näidatakse kolme meest ja üht naist ronimas kruusaaugus, mis filmis on „vulkaan”, ja panen käekella stopperi käima, et mitme minuti jooksul nad hukkuvad. Kui nad on taielnud ekraanil tervelt kolm minutit ja filmikunsti reeglite kohaselt võib arvata, et nemad ongi peategelased, kellest vähemalt üks püsib elus filmi viimase kolmandikuni, hakkab kruusaauku filmiv kaamera värisema, ilmub väga halb arvutigraafika, mis kujutab ilmselt vulkaanist pritsivat magmat, ja filmikunsti kõigi reeglite vastaselt hukkuvad kõik neli veel enne seda, kui täitub neli minutit, äärmiselt totakal moel, mis täidab toa naerulaginaga.

Kaalun, mitut punkti film väärib. See on halvem kui Hindenburg, mis sai 2 p, aga parem kui Cloverfield, mida ma vist hinnanud ei ole.

Kui näitlemine oleks parem (näiteks kui Bruce Willist matkida üritav meesnäitleja teeks seda vähem) ja Valget maja ei kujutaks tumeroheliseks võõbatud tuba, kuhu on vabadusekaotust kandma mõistetud toatäis Bulgaaria C-filmide näitlejaid ja mille seintel on 14" telekad sellistel kahest lauajupist kokku naelutatud kanduritel nagu kunagises üürikorteris, võiks olla nagu katastroofifilmide paroodia. Aga ei ole; see on veel palju-palju halvem. Seega visklen enamiku filmi pooleteist tunnist naerukrampides. Huvitav, kas läheb issanda päike looja, enne kui jaksab läbi lugeda selle filmi vigade registri IMDb-s?